Project Pennar feat. James Copus Eesti–UK

Karl Madis Pennari sekstett ja James Copus esitlevad Jazzkaarel Pennari värske albumi „Journeys Abroad” muusikat, mis on inspireeritud autori seiklustest Euroopas ja õpingutest Hamburgis. See on mõtteline järg Pennari eelmisele albumile „Stories Untold”. Uue albumi stiililiselt mitmekülgset ja dünaamilist tervikut iseloomustavad haarav ja sügav gruuv, soul ja hip-hop, aga ka meloodiline ja karge põhjamaine puudutus.

Pennar on võitnud esikoha kompositsioonikonkursil Big Band Composition Contest for Baltic Young Composers ja pälvinud aastal 2020 Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia. Kitarristi ja heliloojana on ta end täiendanud Hamburgi Muusika- ja Teatriülikooli magistriõppes. Tema kompositsiooniõppejõududeks ja kitarrimentoriteks on oma ala absoluutsed tipud Wolf Kerschek, Vadim Neselovskyi, Lutz Krajenski, Teemu Viinikainen ja Kalle Kalima.

Project Pennari erikülaline on New Yorgis resideeruv trompetist James Copus, kes on koos musitseerinud populaarsete jazz- ja soulmuusikutega nagu Jacob Collier, Jorja Smith ja Cory Wong.

Kiirkohting Karl Madis Pennariga

Kuidas on sind ja su loomingut mõjutanud õpingud Saksamaal? 

Kahe aasta jooksul Hamburgis elades ning õppides sai enda 10m2 toakeses, mida ma naljatledes „koopaks“ kutsusin, väga palju pilli harjutatud. Seisin silmitsi uute ja huvitavate erialaste-tehniliste väljakutsetega ning otseloomulikult tegelesin igapäevaselt heliloome ja komponeerimisega. Selgitan ka „koopa“ termin kasutuselevõtu tagamaid. Mu toal oli küll kaks suurt akent, kuid päike sinna kunagi ei paistnud, sest need olid suunaga minu viiekordse kortermaja pisikesele ligipääsmatule sisealale, kus oli valguse asemel üks suur ja lärmakas tuvide pesa, mis ainult vahetpidamata häälitses ning kust tuvide igapäevatoimetusi kostus. Tuleb tõdeda, et ükskõik kui hull eelnev ka ei tundu, taipasin, et see ongi ideaalne loomingukoobas, sest kella vaatamata ei võinud ma kunagi teada, kas väljas on päev või öö. Eks igaühele oma, aga usun, et olles harjunud kokku elama tuvidega ning elades nö pidevas öös, olin ma kindlasti väga palju produktiivsem kui siis, kui oleksin elanud ilusa päikselise loodusvaatega toas. 

Pean tõdema, et kodu oligi mu peamine töökeskkond ja koolimajas käisin kohal täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, sest kõik erialatunnid minu vingete mentoritega nagu Kalle Kalima, Teemu Viinikainen ning kompositsiooni tunnid professorite Vadim Neselovskyi (Berklee College of Music Boston kompositsiooniõppejõud) ja Wolf Kerschekiga toimusid Zoomi vahendusel. Õppetöö selliste muusikaliste gigantide tiiva all oli tohutult inspireeriv ning informatiivne – tõenäoliselt kogu saadud teadmiste läbi töötamiseks kulub mul vähemalt 25-30 aastat. Eraldi tahan välja tuua koostöö Vadim Neselovskyiga, mis oli mulle väga silmiavav kogemus ning tunnen, et nende kahe aasta jooksul tegin tema juhendamisel väga olulised sammud lähemale enda „muusikalise mina“ leidmisele. Kuna tegu on minu teise magistrikraadiga ning koolipinki on elus üksjagu juba nühitud, siis võtsin kogu elu Hamburgis justkui loomelaagrina ning seadsin endale eesmärgiks kuulata nii palju erinevat live-muusikat kui võimalik, käia kõikvõimalikel jämmidel, suhelda muusikute ja kunstnikega. Aga mis kõige tähtsam, võtsin eesmärgiks kirjutada valmis oma Project Pennar „Journeys Abroad“ albumi kogu muusikaline materjal. Nii imeline kui see mulle ka ei tunduks, siis kõik minu planeeritu on paika pidanud ja kogu see artistiks olemine on selle kevadega õide puhkenud, seda nii Jazzkaare, Tallinn Music Weeki ning paljude teiste ägedate kodu- ja välismaiste koostööde näol. 

Kellele sa alt üles vaatad? 

Alt üles vaatan eranditult kõikidele oma mineviku, oleviku ning tuleviku õpetajatele, olgu nad seda siis mis iganes eluvaldkonnas… Minu üüratu austus kuulub ka artistidele ja loojatele, kes julgevad võtta riske, erineda ning oma asja ajada. 

Mida tähendab sinu jaoks teha koostööd James Copusega? 

Otsides Project Pennarile feature-artisti, kes mängiks trompetit, käis mul peast läbi mitmeid nimesid, kellega proovisin kontakti saada, kuid tulutult. Olles juba peaaegu lootust kaotamas, sattusin ma Hamburgis kuulama ühte lahedat hip-hop/jazz kollektiivi nimega Alfa Mist, kellega tegi sel kontserdil kaasa just James Copus. Olin koheselt lummatud nii tema helikeelest kui ka tema efektipedaalide kasutusest. Sain temaga Instagramis ühendust ning kõige tipuks oli ta ka nõus minu bändiga liituma. Olgu see saatus või misiganes maagia, et ma temaga kokku sattusin, aga mul on tunne tunne, et James’i taolist mängijat ma olingi otsinud. Ta mängustiil on just selline, mida ma enda peas ette kujutasin, kui muusikat kirjutasin. Lisaks sellele, et ta on virtuoosne ja professionaalne muusik, on ta ka äärmiselt sümpaatne ja soe isiksus, kellega on ka tore lava väliselt aega veeta. Seda kinnitas meie kontsertdebüüdieelne ning -järgne koosviibimine Hamburgi linnas. Usun, et koostöö Jamesiga Copusega võib avada uusi ja huvitavaid uksi ning luua võimalusi mängida kontserte Inglismaal, kust James pärit on. 

Milline oli sinu viimane parim kontserdielamus ja miks? 

Huuhh… Kontserte, mis on väga-väga head, on olnud üksjagu. Viimane võimas kogemus on kindlasti Tallinn Music Weekil üles astunud Kanadast pärit funk-kollektiiv The Brooks. Miks? Kui laval mängib üheksaliikmeline bänd perkussioonimängija ja kolme puhkpilliga, kõik liikmed laulavad, iga mängitud soolo on laetud meeletu energiaga ning bändi frontman on lihtsalt üle mõistuse hea publiku kaasahaaraja, siis mina, suur funkmuusika austaja olen sajaprotsendiliselt müüdud. 

Enne The Brooksi kontserti on mulle üheks väga oluliseks ja suurimaks elamuseks Tedeschi Trucks Band. Seda eelkõige ühe mu lemmikuima kitarristi Derek Trucks’i ning tema meeletu musikaalsuse ja slaidkitarrimängu tõttu… See oli tohutu elamus täis külmavärinaid ja õnnepisaraid. Virtuoos, kes minu andmeil pole kordagi Eestisse esinema sattunud, oli minust ainult kümne meetri kaugusel ja täies hiilguses… Lihtsalt vau! Mul ei jagugi sõnu selle elamuse kirjeldamiseks. Jazzkaar võiks ta Eestisse tuua, palun! 

Millistest mõtetest ja emotsioonidest kantuna inimesed teie Jazzkaare kontserdi lõppedes võiksid lahkuda? 

Kõik minu lood on sündinud kogemustest ja seikadest elust enesest, millest ma kontserdil kindlasti ka räägin ning loodetavasti on publikul võimalus leida sarnaseid juhtumeid ja kogemusi ka endi eludest. Kontsert võiks anda inspiratsiooni ja julgust võtta elus uusi huvitavaid väljakutseid ning märgata elus erilisi inimesi, loodust ja asju enda ümber. Kogu Project Pennari kontsertkava „Journeys Abroad“ on suur ja dünaamiline rännak, milles iga kuulaja leiab oma maitsele midagi meelepärast.