Daniel Herskedal „Call for Winter“ Norra

Norra multiinstrumentalist ja helilooja, tuubavõlur Daniel Herskedal astub lavale soolokavaga „Call for Winter“. Herskedali muusika kerkib tema kodumaa maastikest, aga need maastikud on nõnda ebamaised, et avaldavad mõju igale Herskedali loodud helile, tekitagu seda siis tuuba, trompet, basskitarr, elektroonika või inimhääl.

Daniel Herskedali (1982) hinnatakse kogu maailmas ennekõike tema piire painutava tuubamängu järgi. Ta on musitseerinud erinevates koosseisudes, ent andnud välja ka seitsme albumi jagu soolomuusikat, millest iga tõestab, et Herskedal suudab võluda oma instrumentidest välja elavaid kujutluspilte. Herskedali muusikat on nimetatud ka kinematograafiliseks, mistõttu pole ime, et tal paluti 2019. aastal mängida tuubaga Joe Talboti auhinnatud mängufilmi „The Last Black Man in San Francisco” muusikat. Auhindu on Herskedal pälvinud omajagu, näiteks pärjati tema 2021. aastal ilmunud album „Harbour” British Presto Musicu maailma parima jazzalbumi tiitliga. 

Jõulujazzile tuleb Herskedal soolomaterjaliga kauamängivalt „Call for Winter” (2020). Väidetavalt mängis Herskedal kõnealuse albumi sisse kusagil oma kodumaa eraldatuses. Kes on käinud Norras, teab, et see on haigeks tegevalt ilus paik, mille mäed mõjuvad kui kivistunud virmalised ning mis tundub sageli nagu reaalsuseks muundunud muinasjutt. Selline maastik võib hinge lõhestada – aga lõhest saab imbuda välja inimlik vastus maailma ebamaisele ilule. Herskedali muusika on tema kodule sarnaselt avar, majesteetlik ja salapärane. Juba lugude pealkirjad on tulvil põhjamaiseid märksõnu: talv, vesi, jää, igikelts, liustikud, pööripäevad, ilvese jäljed ja kotka lend. Muusikaga on sama asi: tuuba- ja trompetihelid pulseeriksid justkui otse keset karget maastikku ja kerget õhku, kerkiksid pinnasest, voogaksid laotusest. Herskedal punub kaamosest ideaalset muusikat, mis paneb nägema otse läbi pimeduse.

Täname: Kuninglik Norra Saatkond