Esmaspäeval Alexela kontserdimajas toimunud kontserdiga täitus paljude muusikasõprade kauaoodatud unistus: Jordan Rakei jõudis esimest korda Eestisse! Briti souli- ja jazz-popi skeene suurtegija esitas intiimses triokoosseisus oma tuntumaid hitte ja uuemat loomingut. Rõõmustav oli näha, et ta pani juba esimeste lugude ajal publiku väga mitte-eestlaslikult kihama ja kaasa elama. Uurime, mis emotsioonidega kuulajad end pärast kontserti tundsid.
Sandra:
Väga-väga meeldis! Olen ta muusika fänn ja sain alles paar nädalat tagasi teada, et selline kontsert toimub. Ma ei olnud üldse kursis, et tema on Jazzkaare peaesineja. Jäin väga rahule – minu meelest on tal imeline hääl ja ta on nii andekas muusik. Mul on väga hea meel, et Eestisse on võimalik selliseid artiste kutsuda ja et siin on võimalik selliseid elamusi saada. Kõige enam meeldis mulle Jordan Rakei lavaline energia. Hästi rahulik ja malbe, aga samas ta haaras mind nii endasse oma hääle ja lavaolekuga.
Inga:
Igal juhul tasub alati kontsertidel käia, mulle väga-väga meeldis! Üllataval kombel läks mulle kõige enam hinge tema viimane lugu, mis oli esitatud ainult klaveri saatel. Selle loo sisu ja tunnetus jõudsid kordades rohkem mulle isiklikult kohale. Ehk on asi ka selles, et ta tutvustas seda lugu eelnevalt ja tegemist on isiklike teemadega. See esitus läks päriselt nii hinge, et poetasin isegi pisara.
Madli:
Muljed on väga toredad. Olen Jordanit ka varem kuulanud, tema hääl on mulle alati meeldinud. Kui nüüd nägin, et ta tuleb Eestisse, siis mõtlesingi, et pean ta oma silmaga ära nägema. Tal on hästi huvitav hääl. Kui silmad kinni panna, siis kuuleb kohe ära, et tema laulab. See vibrato tihti seal lõpus ja need värvid tema hääles – võib-olla see ongi kõige erilisem.
Tõnu:
Jordan Rakei on ikkagi maailmaklassi laulja. Olen teda jälginud alates ajast, mil ta kuulas Fat Freddy’s Drop’i*. Jazzkaar on teda minu teada kaua oodanud ja maailmaartiste peab ikka natuke taga ajama, et nad lõpuks siia jõuaksid. See, et ta nüüd lõpuks siin oli, on väga lahe.
Pille-Riin:
Kontsert läks uskumatult kiiresti. Dünaamika oli nii hea ja see oleks võinud vabalt veel tund aega kesta. Samas jättis sellise mõnusa defitsiidi tunde, et tahaks veel. Kvaliteet oli vapustav ja väljusime saalist väga positiivsete emotsioonidega.
Tõnu:
Kuna olen ise trummar, siis mulle meeldis väga ka trummarit vaadata – ta „toitis“ kogu bändi väga hästi. Üleüldiselt meeldib mulle näha artiste, kes vahetavad laval pille ja teevad seda täiesti muuseas. Seda on nii ilus vaadata, kui artist on laval tema ise – laulab, mängib ja suhtleb publikuga, ilma et paneks mingit seina vahele. Ongi, et “See olen mina, ma olen siin, ma mängin seda ja mul on nii hea meel, et te tulite!” – kui selline asi tuleb muusika jaoks vabalt, siis on see väga eriline.
Pille-Riin:
Minu jaoks oli kõige positiivsem üllatus – kuigi see ei ole ju tegelikult üllatus – kui hea vokalist ta ikkagi on. Live`is kõlab ta isegi veel paremini, kui salvestustelt kuulates. Ta hääl on nii sügav, kuidagi kirju ja põnev ning ta oskab sellega väga palju teha, säilitades samal ajal oma eripära. Kogu aeg toimus nii palju. Ta mängis oma tugevustele ja samas kasutas oma häält mänguliselt, julgedes ka natuke heas mõttes lollitada, anda efekti, mitte lihtsalt „ilusasti laulda“. See kõik tegi kontserdi väga ägedaks.
Jordan Rakei
- aprill 19.00, Alexela kontserdimaja
Koosseis:
Jordan Rakei – vokaal, kitarr, klahvpillid
Florence Moore – basskitarr, süntesaatorid
Jim Macrae – trummid
Foto – Rene Jakobson
* Uus-Meremaa bänd, kelle albumit „Based On A True Story“ tutvustas 13-aastasele Rakeile ta isa. Noormees peab seda üheks enda elu muutnud albumiks.