Berliini trio
Der Rote Bereich, mida ootab ees kontsert tänavusel Jazzkaarel, kirjeldab teatava naudinguga, kuidas nende nimi tähistab punast ala, ja et see punane ala on ohutsoon.,
Berliini trio Der Rote Bereich, mida ootab ees kontsert tänavusel Jazzkaarel, kirjeldab teatava naudinguga, kuidas nende nimi tähistab punast ala, ja et see punane ala on ohutsoon, kuhu jõudes seier osutab igasugustele riskidele, mis seal viibimisega kaasneda võivad. Lihtne. Kui tahad, siis jätkad, aga ise tead, millega riskid.
Ehkki on laialt teada, kuidas reaktiivlennuki mürin teataval kaugusel purustab kõrva kuulmekile ning kui müra on veelgi suurem, siis võib heli tappa ka, ent üldiselt pole muusika eluohtlik ei muusikutele ega kuulajatele. Riskid on siin hoomatavalt väiksemad kui näiteks autoga sõitma minnes või üle õhukese jää lipates. Muusika kui helide korrastus lihtsalt on oma olemuselt üks inimsõbralik kunst.
Ometi mõjub ärev jutt punastest hoiatusaladest kuidagi usaldusväärsena. Seda võetakse tõsiselt ja näib, et üsna paljud inimesed mõistavad lennult millega tegu. Nad hoiavadki eemale, ei võta kättegi teatavaid plaate ega ületa mõne kontserdisaali läve. Teised seevastu ainult seda kogemust otsivadki ning nad pole sugugi mingid napakad destruktivistid või peast põrunud friigid. Pigem vastupidi.
Muusikas on hulgaliselt rambivalgusest kõrvale jäävaid alasid, kus jagub küllaga põnevust ja heliseiklust. Sageli pole see põnevus lihtsalt põnevuse pärast vaid pigem eluhoiak. Der Rote Bereichi uusima, neljanda CD «Risky Business» avalugu «Mein Sportheim» annab juba esimese kuulamisminutiga üpris õigesuunalise mulje kõige kohta, mida enam kui viiekümne minuti jooksul plaadil veel kuulda võib. Siin toimub võistlus, kus igaüks seisab enda eest ise, tiimid moodustuvad ja lagunevad kiiremini kui koalitsioonid valitsuses. Jala taha panemine või lonkamise teesklemine on lubatud kuni tegija pole teolt tabatud. Tavanormaalsuse seisukohalt on tegemist komejandiga, kuid iroonia kõverpeeglit kasutades, näete hoopis huvitavamat pilti.
Kui kitarr paari takti vältel otsekui tahaks svingima hakata , litsuvad trummari vastuaktsioonid ta kohemaid jonkslevale asünkroonsele rütmirajale. Boppimise peale aga paneb kaika kodarasse klarneti rütmitu vabavõbelus. Pärast seda teeb klarnet «nägusid», teeskleb kaeblemist, aga vaid silmapilgu. Sellises fragmenteeritud ja postmodernistliku hoiakuga tehtud muusikas, kus stiilikihid kattuvad ja põrkuvad, mitte ei sulandu, on alati parasjagu distantseerumist ning irooniat.
Eemaldumine kaanonitest ja normidest on omamoodi protest, kuid mitte kunagi eriti tõsine. Mäng märkidega, millega kuulajal seondub konkreetseid muusikakilde, on ühtlasi mäng tema tähelepanuvõime ja reaktsioonikiiruse piiri peal. Kui piir ületatakse, jääb järjest rohkem sündmusi registreerimata ja terviku moodustamise lootus või märgisüsteemi kokku saamise võimalus on ette mõeldud nurjuma. Tegemist on ikkagi mänguga, kus kasutusel mingi piiratud hulk lelusid ning kirevus nende virrvarritamisest on vaid tekkiv illusioon pärast kuulaja reageerimissuutlikkuse ületamist.
Selliseid mänge on jazzmuusika avangardis ja vabaimprovisaatorite ringis mängitud juba aastakümneid. Tegemist on muusikutega, kelle puhul pole küsimus mitte selles, et nad «korralikku muusikat» mängida ei oska – oskavad ja kuidas veel, kui tahavad. Neid paeluvad teistsugused väljakutsed, nende (heli)maailm on teistsugune ja julgen täie teadlikkusega väita, et sageli hulga avaram kui normatiivse muusika mängijatel.
Osa neist rikub täie teadlikkusega kehtivaid norme (nii sotsiaalseid kui muusikalisi), teised aga otsivad avaramat vahetu suhtluse keelt. Free-jazz, mis tekkis 60ndatel, sisaldas mõlemat. 80ndatel jalad alla saanud New Yorgi downtown-jazz oma postmodernismi meetoditega samuti, kuigi kõlas hoopis teisiti.
Praegu, mil jazzi mõiste on muutunud väga tinglikuks, toimub suur osa muusikalist teisitimõtlemist väljaspool zz-sfääri. Vahepeal andis see isegi põhjust väideteks, et jazz on kaotanud suure annuse oma tavapärasest innovatiivsusest ja lõpetanud arenemise.
Tõde on siiski kuulaja kõrvades. Osa jazzifänne lihtsalt keeldus vahepeal jazziks tunnistamast muusikat, mis nende kõrvus paiknes punases tsoonis. Sellest on tingitud ka põlvkondadevahelised arusaamatused jazz kui termini tõlgendamisel. Isegi Jazzkaarel on esinejaid, kelle puhul osa püsipublikust on pehmelt öeldes juba ette skeptilised.
Der Rote Bereich paikneb kenasti piiri peal. Kümmekonna tegutsemisaasta vältel on nad juhindunud ameeriklaste eelpool mainitud postmodernismieetosest, kuid tõlgendanud selle selgelt euroopalikuks. Jah, nad mängivad tuntud (jazz)muusikaliste märkidega ja moodustavad nendest üllatavaid kollaaþe, kust ei puudu ka tubli annus huumorit, kuid omapärane on, et nad ei kipu jääma eemale kõigist muusikaliste omapäratsejate ringkondadest.
Oluline on märkida sedagi, et ehkki Der Rote Bereichi musitseerimist võib tinglikult pidada müramiseks või hullamiseks, väldivad nad müra ja dissonantsi kasutamist. Helipilt on selge ja klaar, helinivoo parajalt mõõdukas. Mängitakse pilli, mitte kuulmist lämmatavat helivaljust. Frank Möbus armastab tihti kasutada billfrisellilikku vedelaid-voolavaid kitarriakorde, kuid samamoodi kuuluvad tema arsenali ka nagu kuulipildujast tulistatud lühikeste fraaside ja noodijuppide valangud, mille liikumissuunda pole kunagi võimalik ette aimata.
Bassklarnetist Rudi Mahall (Saksamaa jazzis üks selle pilli tippe) on aga suur Thelonius Monki, Eric Dolphy ja Ornette Colemani muusika fänn. Ta on nende loomingusse sisenenud süvitsi. Koos pianisti Aki Takasega on tal duo, mis mängib free-legendi Dolphy muusikat. Samuti teeb Mahall koostööd Euroopa eksperimentaaljazzi suurkujude Alexander von Slippenbachi, Paul Lovensi ja Connie Baueriga. Trummar Oliver Bernd Steidle on nagu Mahall ja Möbuski pärit Nürnbergist ja osaleb praegu aktiivselt Berliini muusikaelus.
Der Tagesspiegeli hinnangul on Der Rote Bereichi näol tegemist «Saksamaa avangard-jazzi kõige silmapaistvama esindajaga.» Kuid ansambel ise suhtub väljendisse «avangard» suure ettevaatusega ja neile seesugune lahterdamine ei meeldi mitte üks põrm. Kuna nende eeskujud ja muusikalised mõjutused on eklektilised, siis tahaksid nad olla vabad oma anarhistliku huumoriga üle valama kõike, mida süda lustib.
Kliðeede vältimine ja rutiini eest põiklemine on kolmele sakslasele väga oluline. Nad püüavad valida niisuguse liikumissuuna, mis oleks vastupidine massi omaga, kuid samas on päris ilmne ka Der Rote Bereichi soov leida ühist keelt noore kuulajaskonnaga – noortele kuuluvatesse märkidesse suhtuvad päris selgelt suurema respektiga kui eelnevate põlvkondade muusikasse.
Tulemuse kohta kirjutas ajakiri Jazzpodium: «Uuring komponeeritud ja improviseeritud muusika piirialal… Saksamaal pole nendega võrreldavalt keerulist ja samas jahmatavalt lihtsat, värskendavalt eneseiroonilist ja igal hetkel huvitavat muusikat.»
Omapärane, kuid seda on vahel varemgi juhtunud – mida parem avangardist oled, seda rohkem leiad kontakte ja varsti annavad sinu publiku eelistused tooni juba meinstriimis. Kujutleda Der Rote Bereichi mängimas näiteks staadionikontserte oleks päris naljakas, sest just selle vastu nad ju omal kombel protestivadki – massistumise ja karvaviisilise nüristumise vastu. Nende omapärane muusika kätkeks nagu kutset individuaalsusele ja isiklikule arvamusele. Ka eriarvamusele.
Suurepärane.