Intervjuu mehega, kes mängib muusikat, mis on segu lüürilisest raevust, slaavi melanhooliast, milesdavislikest toonivõbelustest ja euroopalikust mõtisklevast jahedusest
Tomasz Stanko on juba 60nda eluaasta ületanud veteranmuusik. Kuid kunagi varem pole ta nautinud niisugust tuntust ja tunnustust kui praegu. Poola trompetisti viimased plaadid saksa plaadifirmale ECM on pannud temast aupakliku õhinaga rääkima ning kirjutama kogu maailma jazzmuusika pressi. Ka kuulajatele-plaadiostjatele näib slaavi päritolu muusiku melanhoolselt lüüriline unistamine meeldivat. Stanko ise aga ütleb intervjuus, et see on tingitud geograafiast, põhjamaise jaheduse lähedusest. Tal on palju sõpru soome muusikute seas. Omal ajal musitseeris ta koos Edward Wesalaga. Siinne maailmakant meeldib talle.
Küsimus, kas poolakas ise peab enda tehtud muusikat euroopalikuks, ei tekita temas hetkegi kõhklust. «See on üsna populaarne küsimus mulle kõigis intervjuudes, kuid mina sellele vastata ei oska,» räägib ta telefonis. Tema inglise keel on naljakas. Ta põristab rääkides rrr-i, kuid jutt on sirge ja otsekohene. Ta jätab mulje mehest, kes teab.
Kas Teie muusika on euroopalik jazz?
Stanko: No muidugi on mul oma muusikaline keel ja mõistagi olen Euroopast, ka minu seos sedasorti jazzmuusikaga on tänu ECM-ile mõistetav. Kuid minu jaoks on jazz üldiselt üks üpris rahvusvaheline asi. Nii nagu kõik kunstid kipuvad tänapäeval üha enam olema rahvusvahelised. Mina oma muusika euroopalikkusest ei mõtle ja minu käest pole seda ka mõtet seepärast küsida. Las ajakirjanikud ise vastavad – minu vastus on selline.»
Minu poolelt võetuna on see ju mu enda muusika ja olen seda mänginud alates 1960ndatest aastatest, see muusika on pidevalt arenenud. Ning oma viimasel plaadil olen jõudnud tagasi niisuguse lihtsuse ja traditsiooni juurde, mida oli ka mu vanadel salvestustel.
Euroopalik on see muusika juba seepärast, et see on tehtud Euroopas ja mul on kahtlemata euroopa juured.
Ja kui rääkida edasi teie muusikast, siis see on reeglina lüüriline ja meditatiivse fiilinguga…
«Ja üpris melanhoolne,» võtab Stanko sõnad suult. «Ja mitte ainult slaavi moodi melanhoolne, vaid ka sellest Euroopa kandist pärit, kus meie elame. Just seepärast meeldib mulle nii väga Soome. Mängisin seal omal ajal sageli koos Edward Vesalaga ja ka teiste sealsete muusikutega on mul tihedad kontaktid.
Kumba see lüürika ja melanhoolia endas rohkem kätkeb – teie rahvuslikku või isiklikku identiteeti?
Arvan, et mõlemat üpris võrdsel määral. Muusikas väljendab see päris täpselt mu olemust.
Mõni sõna palun ka Krzystof Komedast, kelle filmimuusikaga kinoprogramm kuulub Jazzkaare kavva. Teid on peetud tema muusikalise pärandi jätkajaks.
See on üpris tõsi. Muusikaliselt olen ma siiski teistsugune tüüp. Krzystof oli säravam, päikeselisem ja optimistlikum. Mina ei ole optimist, pigem ikka melanhoolik. Aga üldiselt rääkides on meie juured samad küll. Seepärast julgengi ennast tema muusikalise pärandi jätkajaks pidada. Aga mu praegune muusika kõlab siiski päris sarnasena sellele, mida me koos mängisime 60ndatel.
Olete kunagi väitnud, et vaimustusite Miles Davise trompetimängust ja seda on sageli ka üle korratud. Kui palju selles praegu alles on teie muusikalistes püüdlustes?
Miles huvitas mind põhiliselt vaid tooni pärast. Tema improvisatsioonitehnikad huvitasid mind vähem. Saund on mulle siiani äärmiselt oluline, heli kui niisugune. Selle poolest võib Milesiga mingeid paralleele vedada küll.
Kas olete kohanud ka noori muusikuid, kes on asunud teid imiteerima või kes on saanud impulsi just teie muusikast saadud tõugetest?
Mõnda olen kohanud küll, aga neid pole kuigi palju. Aga ka Miles Davist oli väga raske jäljendada. Pealegi, kes see ikka tahab täpne koopia olla? Pelgalt jäljendamisega endale juuri ei loo.
Mul on isikupärane trompetisaund ja ausalt öeldes polegi eriti lõbus kohata kedagi, kes on täpselt samasugune või hirmsasti püüab olla täpne koopia.
Mida me võime kuulda kontserdil Tallinnas?
Üpris samasugust muusikat, mis kõlab minu plaadil «The Soul Of Things». Aga see ei ole plaadikava, kuna mul on kaasa hulga uusi lugusid, mis ma kavatsen hiljem salvestada oma järgmise plaadi jaoks. Plaat ise peaks ECM-i all tulema välja kusagil järgmisel aastal.
Kuid melanhoolne meeleolu ja ballaaditunnetus on seal olemas. On ka jazzitraditsioonile üpris truu vorm. Keegi ütles minu muusika kohta kunagi, et see on segu lüürikast ja raevust. Midagi selle sarnast mängin ma ka Tallinnas – väliselt lüüriline ja väljenduselt raevukas.