Kõigepealt lasevad nad kuulajatel mingi äpi alla laadida oma telefonidesse (alles seda lauset siin kirjutades taipasin, mida tähendas trio nime see osa ehk The Telephone) ja häda neile, kel puudub vastav kõneaparaat või oskus seda kasutada. Seejärel lasevad nad kuulajatel saata endile edasise juhtnööriks mingi sõnumi, mida siis laval sünteesima asuda ja siinkohal on juba kelgult pudenenud kõik need, kes ei suutnud eelnevalt seda äppi alla laadida.
Kogu protsess vajab lahti seletamist ja seda juhatab mees klahvpillide taga, kes näeb välja kui Sherlock Holmesi kehastanud näitleja Benedict Cumberbatch. Eraelus ehk klaveri taga kannab ta nime Tony Roe.
Nüüd saab asuda muusika juurde.
Lühidalt on tegemist tüüpilise workshopi ehk töötoa. Roe kui meister seletab lahti, kuidas sünnib muusika. Kuigi juhatusi annab rahvas saalis, on juhtmõtteks siiski globaalsed ohud keskkonnale. Telefonist oli juba juttu. Nüüd ka Plekkmehest ehk Tin Men´ist. Kes lugenud lasteraamatut „Võlur Oz“, peaks mäletama, et Kansase tüdruku kaaslaseks olnud Plekkmees otsis Smaragdlinnast enesele südant. Muul ajal töötas ta laia profiiliga metsatöölisena või roostetas vihma käes.
Jah, eks see lageraiumine ole päevakorras nii Eestis kui ka Amazonases. Kansas oli juba Dorothy ajal ehk raamatu ilmumisel 1900. aastal preeria. Plekkmehel, kes muretseb ökosüsteemi pärast, on süda kindlalt omal õigel kohal ja otsima ta enam ei pea. Trio kutsub hoopis musikaalsele otsingule. Puid ei raiu.
Laval raiub hoopis trummide taga Jamie Peet, väsimatult ja läbivalt aktsentidega. Teeb seda nii mõjuvalt, et Pat Cleaver kontrabassil, ilmselgelt sama hea muusik, jääb kohati tema varju. Kahjuks. Samal ajal näitab Roe süntesaatoril, et igast silbist saab tahtmise korral noodi, neist omakorda mingi motiivi, millega omakorda improviseerida.
Raamatu sündmuste telg areneb Munchkini maakonnas, kus elavad loomulikult munchkinid. Seekord tuli neid kehastada meil, saalisolijatel. Kui nüüd keegi kardab kurja Läänenõida, siis teda lavale ei ilmu. Ilmub ekraanile lava kohal hoopis fanatismist punetava näoga Rootsi tüdruk Greta Thunberg, kelle kuulsaks saanud tsitaatidest sünnib nende silpideks hakkimise teel samuti muusikat.
Tehnoloogia areng ulatab improvisatsioonilisele muusikale käe ja see ongi jazz. Arusaamatuks võib see jääda vaid Hernehirmutisele (samast raamatust), kel peas pelgalt põhk.
Tin Men And The Telephone
Tony Roe – klaver, süntesaator
Jamie Peet – trummid
Pat Cleaver – kontrabass
Arvi Tapver