Festivalipühapäeva tipphetkeks kujunes löökpillivirtuoosi Trilok Gurtu esinemine.
Tänavusel Tampere Jazz Happeningil viibis jazzkaar.ee ajakirjanik Laura Paju, kes vahendab oma muljeid festivalist. Kuigi laupäevane Tampere festival oli olnud suhteliselt tihe ja mitmekesine, ei antud kuulajale armu ka pühapäeval. Küllap olekski publik vagasemate kontsertide puhul kiireid väsimuse märke ilmutanud. Sestap turgutasid päevase sessiooni ajal meeli soomlased Ulf Krokfors ja Raoul Björkenheim ning India löökpillivirtuoos Trilok Gurtu oma bändiga. Ja loomulikult ei möödunud õhtu festivali klubis ilma traditsioonilise lõpujämmita, mida sedapuhku juhtis samuti Björkenheim.
Bassimängija ja helilooja Krokfors nimetab oma kuueliikmelist ansamblit orkestriks. Ehk on tõesti nii, et orkestraalsust ei määra mitte laval olevate muusikute arv, vaid kompositsioonide pikkus ja iseloom. Iseloomu Krokforsi orkesteril tõepoolest oli – ajatu proge segati voolukatkestustega, gruuviv funky tangolike laksutustega trummidel. Nende muusika oli nagu põhjatu meri, kust võis leida olemise kogu selle mitmekesisuses. Nõnda jõudiski põhjala kõladega pala „The Never Ending Sea“ lõpuks välja free-jazzi lärmakasse heliookeani.
Järgnevalt esitles soome kitarrist Raoul Björkenheim kuulajatele oma unelmate triot, kuhu kuulusid lisaks temale veel tunnustatud New Yorgi bassimängija William Parker ja üks olulisemaid free-jazzi trummareid Hamid Drake. Nende muusikat kuulates oli selline tunne, nagu oleks kuulaja jäetud halastamatute tuulte meelevalda, mis üritavad lahti raputada eksistentsiaalset aluspõhja. Tegemist oli sedasorti kriipiva ekstaasiga, mis tekib vastukarva paitamisel.
Suure karvamütsi ja roosade teksadega Björkenheim rokkis laval nagu võsa vahelt välja karanud põhjala veidrik. Tõepoolest, tema mängus oli paras annus psühedeeliat, kuid mitte ainult. Üks üllatavamaid hetki kontserdil oli siis, kui Björkenheim justkui muuseas Parkerilt poognat „laenas“ sellega kitarri mängima asus. Järgnev oli nagu Vanessa Mae paroodia kitarril. Huvitaval kombel läksid nad indiapärase kõlaga veiderdamise pealt sujuvalt üle bossanova rütmiga progerokile.
Kustumatu mulje jättis ka bassimängijast multiinstrumentalisti William Parkeri mäng. Pole varem kunagi kogenud seda, et kontrabassi kuulates võib lausa füüsilisel tasandil kõdi tunda. Lisaks sellele oli Parkeril muidki üllatusi varuks. Viimase pala ajal tõstis ta huulile madude taltsutamiseks mõeldud pilli (ehk oli see pungi?) ja veeretas mängu orientaalsetele radadele. Kuid ei tulnud kaua oodata hetke, mil Björkenheim ja Parker taaskord hullumeelse avangardiga naasid.
Pühapäevase ametliku kava lõpetuseks esines India juurtega löökpillimängija Trilok Gurtu. Tegemist on muusikuga, kes on koos mänginud selliste jazzimaailma suurnimedega nagu John McLaughlin, Bill Evans ja Jan Garbarek, aga ka folgitähtede Angelique Kidjo ja Huun Huur Tu’ga.
Triok Gurtu oli ettease alguses veidi pahur, sest tema tablad olid reisil kaduma läinud ja asenduseks muretsetud pillide nahk oli veidi murenenud. Sellele vaatamatu kujunes Trilok Gurtu esinemisest minu jaoks üks festivali tipphetki. See oli justkui hõrk kihiline maius peale kosutavat pearooga. See kontsert pakkus kõike, mida hing ihaldas ja mida ta veel ihaldada ei osanud.
Trilok Gurtu bändi etteastes oli varjul palju põnevaid kihte, mis aegamisi lahti rullusid. Kontserti alustas Phil Drummy digeridoo’d ja suupilli mängides, liitus Carlo Cantini puhutava süntesaatori ja viiuliga. Mäng algas suhteliselt läänemaiste kõladega, mis viitasid bluesile ja funkyle. Kuid mida aeg edasi, seda enam sugenes helipilti India kõlasid.
Trilok Gurtu võib tahta olla kosmopoliit, kuid tema tõeline pale avaldus alles tablasid müdistades ja sugestiivseid mantraid korrates. Ta viis kuulaja oma erilisse maailma, kus sahisesid kosmilised taldrikud, kaikus kong ja kolisesid veeämbrisse kastetud ketid. Trilok Gurtu ei peljanud inimloomuse tumedamat külge. Tema mängust kumas läbi öise rännaku õud, millest ta ometi kummalisel kombel jõudu ammutas.
Lisaks meisterlikule trummimängule näitas Gurtu ka oma oskust häälega löökpille imiteerida. Ent vaatamata virtuoossusele võis ta olla ka äärmiselt lihtne – tulla raskekaalulise trummikomplekti tagant püsti ja laulda koos rahvaga mõni hingekosutav lauluke. Seega kohtas ülima virtuoossuse kõrval meeliülendavat lihtsust. See pole muusikamaailmas aga sugugi tavaline nähtus.
Festival lõppes piduse jämmiga festivali klubis. Jamsessionit juhtis Raoul Björkenheim, kes on selles rollis juba hinnatud tegija. Lavalt käisid läbi nii Trilok Gurtu liikmed kui ka soome lauljatar Johanna Iivanainen. Kui lahkusin, et rongiga Helsingisse sõita, kostus lavalt metsikut Aafrika trummipõrinat. Tundus, et sellega pidu alles algas…