Tampere Jazz Happeningi kolmanda päeva kirevasse paletti kuulusid trompetivirtuoosid Jon Hassell ja Dave Douglas ning hammondiguru Dr. Lonnie Smith.
Tänavusel Tampere Jazz Happeningil viibis jazzkaar.ee ajakirjanik Laura Paju, kes vahendab oma muljeid festivalist.
Laupäeval, 31. oktoobril, algas Tampere Jazz Happening juba kella kahe paiku, kui lavale astus Rootsi bänd Angles. Paraku mina sellest kontserdist osa ei saanud, sest tegin samal ajal intervjuud saksofonist Timo Lassyga. Vahetult enne kontserdi algust toimus seal tema uue albumi „Round Two” tutvustuseks mõeldud pressikonverents. Nagu hiljem selgus, pälvis Angles kuulajatelt üksnes kiidusõnu.
Järgnes USA kvarteti People, Places and Things etteaste. See trummari ja helilooja Mike Readi ansambel keskendus 1950-60ndate Chicago post-bopile, luues Wilbur Campbellile ja Sun Rale viitava õhkkonna. Lavalt kostus melanhoolset suurlinnajazzi, millest ei puudunud tugevad blues’i mõjutused. Grupi eesmärgiks oli nö. ümber kirjutada džässiajaloo klassikalised palad kaasaegse improvisatsiooni võtmes, kuid lõpptulemusena jättis nende etteaste siiski suhteliselt ajastutruu mulje.
Kui eelmise etteaste ajal oli laval kaks saksofoni, neile järgnenud Innkvisitio tõi lavale koguni kolm. Sama koosseisuga esines Mikko Innanen kõigest päev hiljem ka Eestis. Lavalt kostuv free-jazz, mida Innanen ise retrofuturismiks nimetab, küll vaevalt kedagi külmaks jättis. Avangardist filmimuusikani, klubibiidist kuulipildujateni – no mida võiks veel oodata? Samas tekitas kuuldu küsimuse, kellele säärast dekonstruktsiooni juba niigi kaootilises maailmas vaja on.
Õhtuse sessiooni üheks oodatuimaks esinejaks oli kahtlemata legendaarne trompetist Jon Hassell oma bändiga Maarifa Street. Kriitikud on tema projekti nimetanud ambient-voodoo jazziks, Hassell ise on pannud oma 2005. aastal välja tulnud plaadi alapealkirjaks Magical Realism 2.
Kohapeal kokku miksitud kaja-aparaatide muusika oli parajalt müstiline ja salapäraselt melanhoolne. Parajalt nüansseeritud meditatsioon tekitas kujutlusi veealusest maailmast ja dimensioonidest, mis saalis olijate suhtes kuskil hoomamatutes kaugustes asuvad. Sõnapaar maagiline realism tekitas ometi suuremaid ootusi kui sel korral saalis kuulda võis. Tegemist oli üsna mõnusa helimaaliga, mille saatel mõtteid lendu lasta ja oma kujutlusvõimet teritada. Samas jäi see etteaste, küllap taotluslikult, nii visuaalselt kui ka emotsionaalselt küllaltki staatiliseks. Pooled kuulajad lahkusid saalist ja minu kõrval istunud sõber suigatas unne. Ehk oli olnud koht ja aeg sellise muusika jaoks kõige soodsamad.
Peale Hasselli esines USAst pärit Trio M, kes tõi saali taas eluvaimu. Laval oli tunda graatsiat, eelkõige tänu pianist Myra Melfordile. Tema mäng lausa pulbitses kirglikust avastamisrõõmust, millega ta üle klaveri lendas. Trio M puhul oli nauditav avangardi põimumine lüürilise harmooniaga. Samas oli tegemist äärmiselt täpse, lausa arhitektuurse muusikaga, milles free-jazzi kaos oli piiritletud klassikalise modernismiga. Järgmisena lavale astunud Dave Douglase juhatas teadustaja sisse kui ühe maailma parima trompetisti. Douglast selline tiitel pisut pahandas ja ta väitis, et maailma parim trompetist on hoopis Jon Hassell. Douglase kvarteti mäng oli meeldivalt heakõlaline ja optimistlik, sellest annavad aimu ka lugude pealkirjad nagu „Handwritten Letter“ ja „Growing Miracle“. Kuigi Douglase kvartett gruuvis hästi, jäi nende etteaste liialt turvalistesse piiridesse, selles puudus teravus ja mänglev risk. Õnneks andis vajaliku energiasüsti kontserdi teises pooles soologa maha saanud saksofonist Donnie McCaslin. Peale seda oleks justkui kogu bändile elu sisse puhutud ja nad julgesid isegi dissoneerivatele radadele ekslema minna.
Festivali ööklubis astus kella ühe paiku lavale legendaarne Hammond B3-e mängija Lonnie Smith. Tema oli ka tänavuse festivali plakati reklaaminägu. 70-le liginev turbaniga vanahärra lausa pakatas elujõust. Ta viis kuulaja ekstaatilisele rännakule valgusküllastel maastikel, kust ei puudunud teravad tipud ja ootamatud laskumised. Näiteks oli Lonnie Smithi trio kavas ka The Beatles’i tuntud hitt „Come Together“ ja 70ndate funky grupi The Stylisticsi pala “People make the world go round“. Jääb vist lõpuni seletamatuks, kust võtab hammondivirtuoos sellise energia, millega keset ööd kahetunnine kontsert anda.