Snarky Puppy looja Michael League – jazz on lõpetanud minevikus elamise - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

26/04/2024 Snarky Puppy looja Michael League – jazz on lõpetanud minevikus elamise

Intervjuud Kertu Kärk

Bassimängija Michael League pani Snarky Puppyle aluse juba 20 aasta tagasi ning 10 aastat on bändi Eestisse oodatud. 25. aprillil 2024 saabus see kauaoodatud päev, mil ohtrate auhindadega pärjatud kooslus lõpuks Alexela kontserdimaja lavale astus. Enne kontserti oli Michael League lahkelt nõus ka mõnele küsimusele vastama.

Alustasid Snarky Puppyga mitmeid aastaid tagasi, 2004. aastal, olles ise veel väga noor.

Ma olen endiselt noor (naerab).

Kuidas sulle tundub, mil moel on Snarky Puppy muusika ja kõla nende aastate jooksul muutunud ja edasi arenenud?

See on palju muutunud. Alustades oli me muusika märksa akustilisem ja jazzilikum, kuid kui meie bändiga liitusid  gospeli- ja R’n’B muusikud ning hakkasime neid stiile oma muusikasse sulandama, siis meie kõla muutus täielikult. See muutus märksa funkylikumaks, vahetumaks ja selgemaks. Võib öelda, et teatud moel me vabanesime üleliigsest ja riisusime koore. Nüüd on me muusika märksa konkreetsem ja selgem. Kui võrrelda meie esimest ja viimast albumit, siis tundub lausa, nagu oleks tegemist erinevate bändidega.

Paljud teie lood on instrumentaalsed, kuid te olete teinud koostööd ka lauljatega. Kuidas see muudab teie loomingulist protsessi ja esinemist?

Me teeme lauljatega täpselt samamoodi koostööd kui instrumentalistidega. Pigem on erinev see, kas me teeme midagi koos bändiga või koos bändi ja külalisega. Me püüame alati seada konkreetse  fookuse – olgu see siis viiuldajal, trummaril või lauljal. Me proovime artistile luua tausta, mis paneks ta paremini kõlama ja toetaks tema tegevust. Inimhääl on nagu järjekordne muusikariist meie bändis.

Teie esituste üks peaelemente on improvisatsioon, te ei esita ühtegi lugu kunagi samamoodi nagu varem. Kas on ette tulnud olukordi, kus improviseerimine liigub ootamatus suunas, vahel isegi veidi valesti? Kas olete selliste juhtumite käigus midagi uut avastanud?

Jah, loomulikult, seda juhtub alati. Minu jaoks on improviseerimine ja nö rajalt kõrvale kaldumine kõige ägedam osa esinemisest, sest bänd peab olema väga teadlik, väga hoolikalt kuulama ning enda piire ületama. Sellised hetked on suurepärased arengukohad.

Kas iga muusik saaks sellise improvisatsiooniga hakkama või leidub muusikuid, kellele see ei sobi?

Üldiselt leiab iga inimene oma nö hõimu, kuhu ta kuulub. Me tunneme kohe ära, kui mõne artistiga koos musitseerimine meid ei eruta.

Vaadates tagasi bändi pikale ajaloole, siis kas on mõni kindel lugu või album, mis on sulle kõige südamelähedasem või mis Snarky Puppy olemust kõige paremini esile toob?

Bänd on pidevas muutumises ning iga plaat jäädvustab seda muutumist. Paljud meie teosed on väga emotsionaalsed ning omamoodi katartilised kogemused, et ma ei oskagi valida. Võib-olla, kui keegi ütleks, et ta saab kuulata vaid ühte Snarky Puppy albumit, ja palub mul seda soovitada, siis pakuksin välja plaadi „Culcha Vulcha“. Arvan, et see plaat oli otsekui sillaks bändi erinevate hetkede vahel, ja see peegeldab siiani meie olemust päris hästi.

Snarky Puppy on viiekordne Grammy-võitja ning muusikamaailmas väga austatud. Milline on sinu arvates jazzmuusika tulevik?

Viimase 20 aasta jooksul on jazzikogukond käitunud väga nutikal moel – nad on kohandunud sellega, mis teistes muusikastiilidega on toimunud ja mis maailmas on juhtunud. Seda varem ei olnud. Jazz lõpetas nö muuseumi klaaskastis elamise. Nüüd tähendab jazzmuusikuks olemine, et sa valdad näiteks ka hip-hoppi ning mõistad ka teisi afroameerika muusikastiile.

Minevikus elamine on lõppenud. Teatud perioodil proovisid jazzmuusikud elustada seda, mis oli juhtunud aastakümneid varem. Nüüd on jazzmuusika palju rohkem tulevikku suunatud ning see meeldib mulle väga. Kuna jazz on niivõrd kaasav muusikažanr, siis usun, et see jätkab erinevate muusikastiilide mõjutuste kaasamist.  Kuna seda õpivad nii paljud inimesed üle maailma, siis näeme järjest enam muusikuid, kes miksivad jazzi oma kohaliku pärimusmuusikaga. See juhtub juba praegu, kuid usun, et tulevikus veelgi suuremas mahus. See on väga põnev.

Mida soovid, et publik teie kontserdi ajal tunneks või kuuleks?

Ma tahan, et publik naudiks hetke ja tõlgendaks meie muusikat just endale sobival moel. Meil pole kunagi mingit konkreetset eesmärki, me laseme muusikal öelda, mida tegema peame, ja teeme nii nagu kästud.

Snarky Puppy

25. aprill, 19.00, Alexela kontserdimaja

Koosseis:
Michael League – bass
Justin Stanton – klahvpillid, trompet
Michael Maher – trompet
Christopher Bullock – saksofon
Jay Jennings – trompet
Nathanial Werth – perkussioon
Robert Lanzetti – kitarr
Larnell Lewis – trummid
Bobby Sparks – klahvpillid

Foto: Sven Tupits

Vaata kontserdi fotogaleriid.