Scott DuBois ja Gebhard Ullmann: Autisti näiliselt juhuslike helide nartsissistlik imetlus - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

27/08/2021 Scott DuBois ja Gebhard Ullmann: Autisti näiliselt juhuslike helide nartsissistlik imetlus

Arvustused Arvi Tapver

Kitarri kandvad madalad jõulised akordid vahelduvad kiiremate kõrgustesse pürgivate nootidega. Sellele sekundeerib saksofon või bassklarnett. Õigemini alustabki „saks“ ajal, mil Scott DuBois alles „kitra“ häälestab. Alustab näiliselt meelevaldseid noote läbi kaja-efekti korrates. Teate küll, imiteerides Austraalia pärismaalaste eksootiliste puhkpillide helisid. Iga san.tehnik teab, mis häält teeb läbipuhumisel toru, millel „pime“ ees.

Iga heli on meloodiline, ent näiliselt juhuslik ja kui lenata üht altarimaali kirjeldust Jaroslav Hašeki surematust teosest „Sveijk“, jätab kokkumängu tervik mulje, „nagu oleks rong sõitnud jaama“. Just need ongi „jätsu“ parimad, erutavaimad helid.

Valenooti lihtsalt polegi võimalik mängida. Muusikud tunduvad imetlevat vallapäästetavaid kõlasid lausa autismi piirini. Sellist sihitult kulgevat musitseerimist võiks muidu pidada lihtsaks eneseimetluseks. Kui nüüd just välja arvata need juhud, mil helilooja teab, mis teeb.

Ega DuBois ja saksofonist-bassklarnetist Gebhard Ullmann teineteise peale palju mängigi, ikka kordamööda, ent mitte otseselt ka dialoogi astudes. Vahel tundub paariks taktiks harmoonia viivat mõne tuttava palanigi. Korra oli selleks JMKE „Tere, perestroika“/Pelle Miljona OY „Moottoritie on kuuma“ monotoonselt sugereeriv intro. Kasutades filmi-keelt on aga „sarnasused olemasolevaga juhuslikult“. Juurde võib lisada, et „heliloomingu käigus ei saanud vigastada ükski loom või muidu elusolend“.

Jah, filmimuusika on võtmesõnaks DuBoisi (sest just tema oli see neist kahest, kelle helilomingut tol teisipäeva õhtul Jazzkaarel kuulata sai) vähemalt tolle albumi loomingu kokkuvõtmiseks. Seda mainis ta etteaste keskel ka ise.

Justkui tunnusmeloodia soundtrack´ilt Francis Ford Coppola filmile „Tänapäeva apokalüpsis“ (Apocalypse Now). Filmimuusika puhul ei esine reeglina valenoote, sest vaataja-kuulaja laseb vedada end (heli)režissööri eelistustest. Dissonantsid, mis plaadi peal riivavad kõrva, on seega osa filmist, jutustusest.

Ainult, et seekordse muusika oleks sisse mänginud Neil Young. Tõepoolest, 1979. aasta filmi tunnusmeloodiaks olev The Doors´i „The End“ on kahtlemata mõjuv oma sugestiivsuses, kuid aeg lendab ja nüüd mõelge hoopis Youngi kitarri raginatele Jim Jarmuschi 1995. aasta filmis „Surnud mees“ („Dead Man“). Neljanda loo ajal läkski ragistamiseks, kuna see pala peegeldas tormise mere stiihiat.

Üldse on selle plaadi peal DuBoisi enda sõnul kõik lood inspiratsiooni saanud veest – merest või jõest, lainetest või vulinast, kulgemisest ja voolava vee suubumisest ookeani kõiksusse. Sellest siis ka kummitama jäävad rahustavad helid.

Vaba Lava
24. august kell 18.00.

Scott DuBois – kitarrr
Gebhard Ullmann – saksofon, bassklarnett