23. aprillil lumisesse Tallinnasse saabunud MARO pani sama päeva õhtul toimunud kontserdil sulama nii lume kui ka publiku südame. Enne kontserdi toimunud intervjuul rõõmustas ta nagu väike laps lumise ilma üle ning oli eelseisvast esinemisest väga elevil.
Kui palju sa Eestist enne siia tulekut üldse teadsid?
Mitte palju. Ma olin näinud fotosid ja veidi Eesti kohta kuulnud, sest mu ema ja vend käisid siin eelmisel aastal. Samuti tean veidi siinsest muusikast. Samas ei ole mul siin veel lähedasi sõpru, kuid loodan neid peagi saada.
Mida sa arvasid remixist, mida Eesti artist NOЁP sinu loost „saudade, saudade“ tegi?
See meeldis mulle hirmsat moodi. Kisub küll veidi muusikanohiku jutuks, aga ta muutis ka mu loo meetrumit ja see kõlas nii lahedalt. Ja see, kuidas ta kõik kokku pani, oli nii humoorikas. Minu arvates on ta suurepärane. Lõpuks avaldasime selle koos Spotifys.
Ma ei ole temaga veel isiklikult kohtunud, kuid olen temaga palju rääkinud ja ühenduses olnud. Olen väga põnevil, sest saame täna pärast kontserti kokku.
Räägime veel sinu muusikast. Kellest oled oma muusikuteel enim inspiratsiooni ammutanud?
Eeskujusid on nii palju – Joni Mitchellist ja Beatlesist kuni igasuguse Brasiilia või Aafrika muusika või isegi Bulgaaria koorideni. Ma kasvasin üles emaga, kes tegutseb küll klassikalise muusika maailmas, samas kuulas ta erinevat muusikat ning tutvustas väga mitmekülgset muusikamaailma ka oma lastele. Mul pole ühte kindlat eeskuju, näiteks kasvasin üles kuulates ka palju Justin Bieberit. Mind on mõjutanud väga paljud erinevad muusikud.
Millal sai sinust professionaalne muusik?
Ma alustasin juba nelja-aastaselt klaveriõpingutega ning läbisin klassikalise klaveri õppe. Aga alles 19-aastaselt sain aru, et tahan saada muusikuks. Ma ei olnud tegelikult kellegi ees laulnud, aga teadsin, et olen muusikasse armunud, ning muusika oli minu jaoks edasiviiv jõud. Seetõttu kandideerisin USA-s Bostonis asuvasse Berklee muusikakolledžisse, sain sinna ka sisse ja sealt saigi 2014. aastal kõik alguse.
Kas sinu muusika on aja jooksul ka muutunud? Alguses tegelesid pigem klassikalise muusikaga?
Ma õppisin klassikalist muusikat ning hakkasin 11-aastaselt laule kirjutama. See on loomulik, et artistina me areneme ja muutume. Igaühel on muusikas oma rada ning kui hakkad avastama ja kuulama uusi asju, siis see omakorda vormib sind. Samas usun, et minu sisemuses on veidi folgilik loomus, mis jääb alati samaks – mina ja kitarr, mina ja klaver, veidi intiimne ja haavatav muusika.
Kas sul on mõni lemmiklugu, mida alati soovid esitada?
Viimasel plaadil, mille hiljuti välja andsime, on mitmeid laule, millega mul on tugev side. On ju loomulik, et mõne vanema laulu suhtes tunded muutuvad. Aga mu viimasel albumil on laul „Just wanna forget you“, millesse ma armun iga kord uuesti, kui seda esitan. Aga tegelikult olen kogu viimase albumiga palju rõõmu tundnud, sest salvestasin selle koos kahe suurepärase kitarristiga, kes on täna ka laval: Dario Barroso ja Pau Figueresiga. Nad lisavad erilise tunde igale loole, mida koos teeme, seega on hetkel paljud laulud mu lemmikud.
Sa kirjutad nii meloodia kui ka sõnad ise. Millele sa laule kirjutades mõtled, kuidas su lood valmivad?
Lood pärinevad mu elukogemustest – kui olen õnnelik, siis kirjutan rõõmsaid lugusid, kui mu süda on murtud, on ka lood kurvemad. Mu lood on alati sellest, mida ma kogen. Seega võib juhtuda, et kui elan lihtsalt oma elu ning intensiivseid tundeid ei koge, siis on mul ka kirjutamises mõneks ajaks paus.
Andsid küll alles plaadi välja, kuid planeerid juba uut albumit. Millest see räägib, milliseid elukogemusi kirjeldab?
Seal on nii rõõmsaid kui ka nukraid armastuslaule, aga ka elust üldiselt. Mul on alles uue materjali kirjutamine pooleli, seega eks me näe (naerab).
Kas sa oled Jazzkaare sarnastel festivalidel ka varem esinenud?
Ma olen tõesti paaril jazzifestivalil varem osalenud ning mulle on see alati väga meeldinud, seega olin Eestisse tulekust väga elevil. Alati on väga tore vaadata esinejate nimekirja ja kuulata suurepäraseid muusikuid, kes samal festivalil esinevad. See on minu jaoks suur au.
Kas sul on Eesti publiku jaoks ka mingi sõnum?
Jah, ma loodan, et neile meeldib mu muusika ja kontsert. Ma loodan, et nad teavad, kui väga põnevil me oleme, et saame siin esineda, ning loodetavasti saame peagi ka tagasi tulla.
Sel aastal sai Jazzkaar 35-aastaseks. Mida sa Jazzkaarele soovid?
Soovin, et Jazzkaar kasvaks ja areneks edasi ning tooks oma suurepärasel moel veelgi rohkem muusikuid kokku. Meil on siin olnud ääretult meeldiv kogemus – kõik, kellega oleme seni kohtunud, on olnud väga toredad ja meeldivad. Ma loodan, et teil on ka edaspidi võimalus seda festivali teha, sest see on nii eriline sündmus.
MARO
23. aprill 21.00, Jaik
Koosseis:
MARO – laul
Dario Barroso – kitarr
Pau Figueres – kitarr
Foto: Rene Jakobson