Põrgulikult raske on kirjutada midagi uut Juhan Liivist. Midagi sellist, mis avaks tema loomingut uues valguses. Midagi sellist, mida igaüks ennist ei teaks või midagi sellist, mida mõni interpreet juba Liivi luule põhjal kirjutanud pole.
Just midagi sellist on teinud Jaak Sooäär koosseisuga Juhan ehk Sibul/Sooäär/Kelp/Lillepea ja seda juba teist korda. Sel Sügisjazzil 20. oktoobril esitab nelik Juhan Kumu auditooriumis juba oma teist plaati „Ma lillesideme võtaks“, mis on sündinud ainuüksi Juhan Liivi luule põhjal.
Plaadi pealkirjast võiks oodata kooriseadeid, aga kaks äratuntava käekirjaga kitarristi Sooäär ja Sibul annavad sellele hoopis progressiivrokiliku vormi ning kõla. Meenutab omaaegseid bände Kaseke ja InSpe, aga skandeerivad ühislaulmised kohati ka Propellerit ning melanhoolsemad palad Ultima Thule ballaade. Muidugi – laulab ju Sibul, kes kõigis neid bändides kaasa teinud. Piiritagustest tegijatest kumab läbi Deep Purple, Jimi Hendrixi ja Black Sabbathi mõjud.
Hääle on Juhanile andnud Sibul, ent ometi on seaded teinud Sooäär, kelle sõnul sujus kõik lausa orgaanilise loomuliku kergusega ning üllatava kiirusega.
Intervjuu Jaak Sooäärega tegi Jazzkaare reporter Arvi Tapver.
Kumb siis Juhan Liiv oli, rohkem nagu jazzimees või progre-rokkar?
Ma arvan, et need stiilikategooriad on tänaseks väga hägustunud ja vananenud. Niimoodi vastata polegi võimalik, aga roki poolt temas minu jaoks kindlasti on ja ka pungi poolt päris palju. Tal on väga palju erinevaid meeleolusid. Soovitan kõigil tema paksemad kogud üles otsida ja lugeda sealt ise, sest Liivi looming on väga mitmekesine.
Ta ise pidas end Rootsi ja Poola kuningaks oma traagilisematel tundidel. Kas temas on ka aristokraatlikkust?
Nojah, me ju ei tea, mida ta mõtles selle all ja see on täiesti eraldi teema, mis võib olla otseselt tema luules nii väga ei kajastu.
Kuidas üldse teie koosseis alguse sai?
Juhan Liiv on olnud mulle oluline juba keskkoolist alates. Midagi temas oli, mis mulle korda läks ja kui nüüd juba rohkem kui kümme aastat tagasi tuli välja tema täiendatud kogumik, oli seal palju sellist teksti, mida ma polnud varem näinud. Sain kohe aru, et seal oli palju selliseid tekste, mis sobisid ka 21. sajandi Eestisse. Mulle oli kohe kogu kontseptsioon selge – tekstid, mis kõnetasid, bändi sound ja kes seal peaksid mängima. Küsisin poistelt järgi ja nad olid ka kohe nõus. Nii et see protsess ideest esimese plaadini oli väga lühike – esimesed lood kirjutasin ühe nädalavahetusega. Tegelikult väga kiire ja normaalne protsess minu jaoks. Tundus, et nii pidigi olema.
Kas põhjus, miks Liivi teksti saab nii sujuvalt viisistada, peitub eestlasele omases rahvuslikus elemendis või on ta tõepoolest rütmiliselt lihtne laulu seada?
Liivi tekst väga hästi lauldav, see on selge ning lihtne. Väga konkreetne. Seal on ruumi muusika jaoks. Kui tekst läheb väga tihedaks ja detailirohkeks, siis sinna ei mahugi midagi juurde. Liivi luulele mahub.
Kas Liiv on filmilik?
Ta vaatleb olukordi. Tal on mingid pildid, täiesti selgelt.
Kas Liivi on kergem viisistada suurvormina, nagu Erkki-Sven Tüür seda teeks, või kvartetina, nagu te teete?
Keda miski kõnetab. Laulupidudel on seda tehtud kümnele tuhandele lauljale. Ma mingeid piire ei näe. Mina tajusin seda rokivõtmes, keegi teine tajub seda teisiti ja kui me alguses neid kontserte tegime, siis tuligi publik, kes ootas midagi muud. Nad olid üllatunud, et see nii rokilik oli, aga tundus, et nad jäid kontserdiga sellegipoolest väga rahule.
Kui peaks ühe Liivi luuletuse välja valima Eesti praeguseid olusid kirjeldama, mis see oleks?
Ma arvan, et see võiks olla näiteks meie plaadi nimilugu „Ma lillesideme võtaks“. Seda luuletust võiks sama tabavalt lugeda ka kümne aasta pärast Eesti olude kohta või võinuks seda teha ka kahekümne aasta eest.
Meie esimesest plaadist on olukord Eestis mõnevõrra muutunud. Mulle tundub just see ühte- ja kokkuhoidmise teema olulisem, kui ta oli mõnel varasemal perioodil. See on aktuaalne.
Liivi tekstis on palju võõrandumist tõusiklikkuse, kadaklikkuse vastu. Võõrandumist tundub eestlane põdevat ka täna. Kas see on sama võõrandumine?
Ega siin mingit retsepti pole. Igaüks elab oma elu nii hästi, kui oskab. Me peame arvestama selle maailmaga, kus me elame. Me ei saa ennast isoleerida, omaette oma asja ajada. Me kuulume osana suuremasse süsteemi, aga me ei tohi ära unustada, kes me oleme ja kust me tuleme, et end muu maailma jaoks elus hoida. Ma arvan, et ka mina muusikuna huvitan välismaailma kui eestlane, mitte kui lihsalt keskmine eurooplane. Nad ikkagi tahavad näha, mis on minu lugu, minu taust. Kust ma tulen, mis mul rääkida on. Tuleb hoida oma traditsioone.
Liivi puhul oli see võõrandumine vaatleja silmade läbi. Võõrandumine on ehk isegi liiga tugev väljend. Tal oli aega ja ta oskas näha, siis ta kirjeldas seda, mida ta nägi. Ta nägi kadaklust, mis talle ei meeldinud. Selge on ka see, et ka siis olid keerulised ajad. Sajandi alguse Tsaari-Venemaal olid ka erinevad surved peal. Eestlasel oli raske endaks jääda.
Kas välismaalane, eurooplane saaks Liivist sama hästi aru?
Teda on tõlgitud – ja väga hästi. Näiteks Kadri Voorand ühte sellist tõlget edukalt kasutanud. Meie pole seda kava üritanud Eestist välja viia. See pole olnud eesmärk.
Liiv tahtis saada muusikuks, aga harmoonium jõudis kodutarre nii halvas seisus, et ta otsustas kirjaniku ameti kasuks. Kas muidu oleks võinud Liivist saada hoopis lauluisa?
Väga raske öelda, ei julgeks spekuleerida.
Kuidas iseloomustada teist albumit, kas Liivi kui rahvusromantikut, looduslüürikut või sotsiaalkriitikut?
Plaadil on esil Eesti olude ja inimeste teema. Mis ta toona kirjutas, see kehtib paljuski ka nüüd. Liivi puhul ongi tore just see, et ta on oma ütlemistest selge. Midagi pole üle ja midagi pole puudu. Mind see kõnetas ja loodan, et kõnetab ka kuulajat.
Mida oodata teie etteastest?
Loodan, et publik leiab nende tekstide ja muusikaga oma suhte. Üks meie lugu plaadi peal on „Kes meeldida tahab, peab roomama -“. Me ei ürita kõigile iga hinna eest meeldida. Aga loodan, et neid, kellele see meeldib, ikkagi on. Võib-olla vajab Juhani muusika veidi rohkem süvanemist kui tarbepop, aga see ei ole paha. Süvenemine kulub vahel ära.
Kas see üllatab, et rohkem kui sada aastat luuletaja sünnist ilmub ikka veel avaldamata luulet?
Ma neid protsesse väga täpselt ei tea, mis kuskilt välja tuleb. Ma tean, et ta põletas oma luuletusi… Ju ta siis nii oluline on, kui midagi välja tuleb, siis see ka avaldatakse. Nagu Hendrixiga – mõni aasta tagasi tuli välja uus plaat. Viiskümmend aastat pärast surma. Kõik olid põnevil, et mis ta nüüd tegi! Tegelikult olid need seniavaldamata lood.
Ehk on siis Liiv Eestis sama klassi tegelane nagu Hendrix. Ta lahkus küllaltki ootamatult ja tema pärand jäi omapäi. Sealt valis Tuglas esimesena tema luulet ja avaldas need, isegi vist kirjutas midagi juurde või korrigeeris. Tema tegi esimese valiku ja ülejäänud jäi aastakümneteks varjule, kuni järgmised uurijad tulid ja avaldasid. Viimane kogumik peaks sisaldama maksimaalselt tema teadaolevat loomingut, seal on ka mõttekilde ja lõpetamata luuletusi.
Juhan esitab vaid Liivi luulet?
Jah, vähemalt siiani küll. Meil on muidugi teisi toredaid Juhaneid-luuletajaid ka. Seda kunagi ei tea, mis tulevik toob, aga teeme kõigepealt Juhan Liivi kava ära.
Sügisjazz 2019
JUHAN – SIBUL/SOOÄÄR/KELP/LILLEPEA
Pühapäev, 20. oktoober 2019 kell 17.00 Kumu auditoorium, Tallinn
Koosseis:
Riho Sibul – laul, kitarr
Jaak Sooäär – kitarr
Henno Kelp – bass
Andrus Lillepea – trummid