4. märtsil jõuab kätte kauaoodatud Richard Bona kontsert Alexela kontserdimajas. Energiline ja mitmekülgne muusik suudab soojust ja päikest tuua ka Eesti talve ning kutsus isegi lühikese vestluse käigus esile häid emotsioone ning rohkelt naerupahvakuid.
Seekordne kontsert pole sul esimene kord Eestis olla. Mis sind muudkui siia tagasi toob?
Jah, ma olen siin esinenud mitmeid kordi. Muusika toob mind tagasi. Kui kutsutakse, siis ma tulen. Mäletan, et esimene kord oli 2000-datel, kui esinesin nii siin kui ka Leedus ja Lätis. Pärast seda olen aeg-ajalt ikka siia sattunud. Mulle meeldib see piirkond – imeline side inimestega, saan esineda ja reisida.
Talv mulle muidugi väga ei meeldi, sest elan Miamis, kus päike iga päev paistab. Samas on muutus ka vahel väga hea – kuigi see on veidi keeruline. Kogu aeg päikesepaistes, mere ääres, liivarannas viibida pole ka kasulik, seega on väga tore siin käia.
Ootan väga oma siinset kontserti, sest sel korral esinen kohaliku orkestriga – Estonian Dream Big Bandiga. See on tavapärasest erinev olukord, mis annab samas võimalusi kogemusi jagada ja üksteiselt õppida.
Sinu muusika muudab inimesi õnnelikuks, toob enda kaasa hea tuju ja päikesepaiste. Mis sind ennast õnnelikuks teeb ja sulle hea tuju toob?
Inimesed! Inimesed teevad mind õnnelikuks. Usun, et nii minu kui ka teiste artistide kohustus siin maailmas on tuua endaga kaasa tasakaalu ja rahu. Muusika saab siia maailma rahu tuua ning vajame seda eriti just praegusel ajal väga. Olen sellest väga teadlik. Olen nagu rahu sõdalane.
Elu on ju tegelikult hea. Ei tasu end lollitada kõigest ümbritsevast, kus negatiivsus järjest enam kasvab. Seetõttu tunnen üha suuremat motivatsiooni oma muusikat jagada. Ma võin isegi kuskile külma kohta minna, isegi Siberisse, et inimestele häid vibe’e viia. Et inimesed saaksid aru, et lõppude lõpuks on elu lühike ja me peaks iga sekundit sellest väärtustama. Sõda ning teiste inimestega võitlemine on täielik raiskamine. Me peaksime pühenduma pigem inimeste kaitsmisele. Me peaksime inimesi aitama ja neist parima välja tooma. Me ei pea üksteisega võitlema.
Sa sündisid väga musikaalsesse perekonda ning alustasid juba väga varajases eas kirikus esinemist. Lisaks hakkasid sa väga varakult mitmeid erinevaid muusikalisi instrumente mängima.
Jah, ma hakkasin pilli mängima enne kui rääkima. Mind õpetasid mu vanaisa ja ema, kogu mu pere koosnes muusikutest. Seega oli muusika minu esimene keel, mida rääkima õppisin, mis tähendab, et enne seda, kui ma oskasin kellegagi korralikult vestelda – viieaastaselt sa ju tegelikult ei oskagi ennast väga hästi väljendada – haris ja distsiplineeris mind muusika, mille kaudu ma vestluseid pidasin. Minu aju vormis muusika, enne kui korralik kõneoskus üldse välja jõudis areneda.
Kas sinu ema ja vanaisa olid sinu suurimad mõjutajad või on keegi veel sind ja sinu loomingut mõjutanud?
Kõik mu onud olid ka muusikud. Ma elasin koos oma vanaisa ja emaga ning mu isa oli üldse veoautojuht. Aga kogu mu emapoolne suguvõsa olid muusikud.
Lisaks valmistasid sa ise oma pille…
Jah, sest kui sa sünnid seal, kus mina sündisin, pole sul muud võimalust. Seal pole selliseid poode nagu siin, Tallinnas, et saaksid lihtsalt minna ja kitarri osta. Kui sa sünnid Aafrika väikses külas, pead sa oma pillid ise valmis meisterdama.
Kas see on endiselt sinu hobi, kas oled ka hiljem pille teinud?
Ei, olen nüüdseks 27 aastat New Yorgis elanud ja inimesed kohanevad oma keskkonnaga. Kui ma endiselt Aafrikas elaksin, siis ma ilmselt teeksin seda. Kuid hetkel ma saan lihtsalt internetti minna ja endale sobiva instrumendi osta.
Mängid peamiselt basskitarri, kas see on ka sinu lemmikinstrument?
See on üks mu lemmikutest, sest ma mängin ju mitmeid erinevaid. Hakkasin bassi mängima 14-aastaselt, kui kuulsin Jaco Pastoriust. Ma mängisin selleks ajaks juba mitut pilli, seega tuli basskitarr minu nn kaardile veidi hiljem.
Aga kui peaksin ühe lemmikinstrumendi nimetama, siis oleks selleks balafon – traditsiooniline Aafrika ksülofon. See oli esimene pill, mida mängima õppisin, võib-olla just selle pärast on see ka mu lemmik.
Kas saame seda ka su kontserdil kuulda?
Ei, ei, mul pole seda kaasas. Sellega on väga keeruline reisida – lennuteenindajad läheksid hulluks, et oot-oot, kuhu sa lähed. See on väga suur pill. Aga ma muidugi väga sooviksin, et saaksin sellega reisida. Ma pole aastaid balafoni mänginud, sest seda on liiga raske kaasa võtta. Kitarri või suupilli on ju väga lihtne kaasas kanda, aga balafoniga on hoopis teised lood.
Milliseid emotsioone või tunde soovid inimestes oma kontserdil esile kutsuda?
Inimestel tekivad sama muusikat kuulates erinevad emotsioonid ja nägemused. Mõni mõtleb mu muusikat kuulates merest, teine aga millestki täiesti muust. See muudabki muusika nii võimsaks tööriistaks. Sa ei saa seda nuusutada ega puudutada, see on lihtsalt tunne.
Vahel hakkavad inimesed isegi minu muusikat kuulates nutma. Aga need pisarad tulevad nende endi hirmudest, ebakindlustest või igatsustest või on lausa rõõmupisarad. Vahel on hea nutta. On hea olla õnnelik. Ma tean, et lõppude lõpuks toob mu muusika inimestele rõõmu. Just seda ma soovingi, mitte midagi enamat. Rõõm aitab meil end elavana tunda. Seetõttu nimetangi muusikat oma kohustuseks – meie kohustus on tuua inimestele rõõmu. Seepärast maksavadki inimesed piletite eest, et meid vaatama tulla.
Sinu muusika on nii võimestav, energiline ja elav, seda kuulates on ilmselt määratud istekohtadega kontserdil raske istuma jääda. Millises kohas meeldib sulle enim esineda?
Kõik kohad! Igal kohal on oma eripära. Mäletan, et kui esinesin Jaapanis, siis kartsin, et äkki ma ei meeldi neile – jaapanlased on nii vaiksed, korralikud ja vaoshoitud. Lavale minnes küsid endalt, kas keegi üldse saalis on, aga tegelikult on saal täis, kohad on väljamüüdud. Seega olin veidi hirmul, et kas ma tohin üldse alustada, kas ma tegin midagi valesti. Aga tegelikult olid nad mu kontserdi üle väga õnnelikud.
Inimesed on igal pool erinevad ning aja möödudes ning rohkem kogemusi saades mõistad seda. Kui ma mängin Aafrikas või Kuubal või Kolumbias, kust ma äsja naasin, ning saalis on näiteks ainult kolm inimest, siis lavale minnes tunnen nagu kohal oleks terve staadionitäis rahvast.
Ükski koht pole õige või vale, vaid inimesed on lihtsalt erinevad. Seega pole mul ühtegi lemmikkohta esinemiseks. Inimesed võivad mu muusikat ka kodus kuulata, seega kui nad tulevad kohale, ja ostavad pileti, siis pean seda väärtustama. See on minu jaoks lausa hindamatu.
Kujutan ette, et eriti mõnus oleks sind kuulata kuskil mereäärses baaris, Eesti valgetel õhtutel.
Esinesin eelmisel suvel Leedus koos Alfredo Rodrigueziga ning see oli väga lahe. Aga isegi talvel saad lasta muusikal end kaasa haarata. Kohtades, kus talvel ilm väga külmaks läheb, on inimesed kinnisemad ja introvertsemad, aga suve saabudes on nad nii õnnelikud ja avatud.
Seega, muusika toob endaga kaasa rõõmu ja päikesepaiste ning seda isegi siis, kui inimesed toolidel istuvad. Teen seda selleks, et anda edasi kauneid mälestusi, sest meie elu põhineb headel mälestustel. Kui sinult 95-aastaselt küsitakse, et mida sa mäletad, siis vastuseks on head mälestused. See pole raha, luksus ega teemandid – vaid ilusad hetked. Minu jaoks on need väga väärtuslikud.