Meistermuusiku Richard Bona kolmas plaat jätkab tema austajatele juba tuttavat rada, olles väga aafrikalik, emotsionaalne ja hell. Ja jazzigi leiab sealt piisavalt, kui teraselt kuulata.
Kohtumine kameruni mehe Richard Bonaga on peaaegu nagu kohtumine vana tuttavaga. Kaks aastat järjepannu Jazzkaarel esinenud imemees jättis kuulajatesse jälje, tema musitseerimine kütkestas nii nüansirohke õrnusega kui elurõõmu süstiva optimismiga.
“Tere tulemast minu universumisse”, ütleb avaloo pealkiri, Bona laulab üksi, tekst on plaadil douala keeles ja läänlasele arusaadavamas keeles pakutakse vaid vilkseid. Meil, kuulajatel jääb üle vaid mõistatada või enese fantaasiamänge läbi elades kujutleda, millest jutt. Ega mõistmise võimalusi palju erinevaid pole. Ainult et kuigi plaat on ilmunud jazzifirma märgi all ja Bona eestlastele tuttav jazzifestivali kaudu, ei ole siin viiteid jazzile kuigi palju.
“Kalabancoro” on tüüpiline Bona, see, mis annab põhjust teda Aafrika Stingiks hüüda ja unustada Youssou N’Douri olemasolu, kes sellele tiitlile tõenäoselt pretendeerib kindlamalt. Õhustik on helge ja muretu, Bona hääl… stopp! tegelikult on siin sekundeeriv juhtlaulja hoopis Salif Keita, teine Aafrika staar, kelle hääl on Bona omast intensiivsem ja kirglikum. Kui Keita laulab otsekui külaväljakul ja tahab, et tema sõnum kanduks kõigini, siis Bona jutustaks lugusid nagu magamistoas ja oma lähedastele, kelle sekka antud hetkel kuuluvad ka kõik kuulajad. Ta on häbenematult intiimne ja eba-mucho’liku romantika kandja. “Kalabancoro” määratlus on afro-pop. See on ka Bona romantika väliskest.
“Sona Mama” jätkab sealt, kust eelmine pala lõpetas, kuid teeb seda õhulisemalt ja õrnemalt. “Kui sa ei tea, kuhu lähed, siis ära unusta seda, kust tulid,” räägib pala lühike selgitus. Üks tüüpilisi Bona-lugusid, peaaegu nagu folk oma akustilise helikoe poolest – rahvamuusika. Aga tähelepanelik kuulaja paneb tähele imetlusväärseid huvitavaid mustreid ja kiirelt vilksavaid huvitavaid meloodiajupikesi, mida Richard Bona siin bassil ja kitarriga mängib. See, mis tema plaadil jääb esiplaani taha on tihti tõeliselt imetlusväärne ja tasub süvenemise vaeva. Pretensioonitu, mittepealetükkiv, detailirohke, virtuoosne selle sõna tõelises tähenduses, millega ei poosetata.
Instrumentalpala “Painting A Wish” on jazz ilma ühegi kõhkluseta. Pühendus Miles Davisele, mängivad saksofonist Kenny Garrett, trummar Vinnie Colaiuta ja pianist George Colligan. Post-bop, aga õhuliselt hõljuv, otsekui maise tõmbejõu ületanult. Bona fretless bass teeb taas teiste meeste varjus imetegusid, Garretti soparansaks ei püüa mitte kuidagi sarnaneda Milesi trompetile, ainus ühenduslüli on säästlik minimalistlik mängumaneer.
Ehe afropop on tikkiva rütmiga ja tihedalt arranžeeritud “Engingilaye”, lugu hõimuvõitluste mõttetusest. Päikesepoisina laulab ja mängib Bona ka tõsistest ja tuska tekitavatest asjadest läbi roosakate optimismiprillide. Aga ta ei lange hetkekski sentimentaalsusse, minevikulembesse turvamulli, kus tänast ja homset tõrjutakse meeltest ära eilsete, tuttavaks kulunud helikujunditega. Tema optimism ja helge ilmavaade on tõesti julgustav.
“Dina Lam” ülistab naisi. “Kui Jumal loob elu, siis naine on Jumal,” laulab Bona omas keeles. Taas üks jutustus muusikas. Ta mängib peaaegu kõiki pille ise – mitut bassi, naturaalkitarri, süntesaatoreid ja löökpille. Soov oma sõnumit edastada on tal kirglik. Lavalt tuttavat hella kõrge häälega tasast laulmist kõlab siin. Ei pea olema vali, et ennast kuuldavaks teha. Võib teha seda aafriklase kombel, sealsete rütmimustrite ja meloodiakaunistustega – osa asju kanduvad emotsioonina ka üle keelebarjääride ja kultuurierisuste. “Balemab Na Bwemba” peaaegu et rockib eelnenud poolenisti kui sosistava tasasuse taustal. Hoogne rütm, julge, avali saund, mis ristab lääneliku poprocki ja Lääne-Aafrika kõige popima tantsumuusika soukose. “Armukadedus teeb su sõgedaks,” ütleb laul, “juhib sind eemale tulevikust.”
Taas jazzi poole pala on siseruumi kahanduv “Muto Bye Bye”, mille esitajaks osalt samad mehed, kes mängisid “Painting A Wishi”. Ja jälle laulab Bona naistest, ta imetleb neid ja küllap naised ka mõistavad, mida ta õrna ja teesklematult tundeküllase häälega sellest räägib – mitte üksnes naistele vaid kõigile inimestele, suurtele ja väikestele. Ta laulab otsekui iseendale, maalib meelepilti.
Lapsenaeruga algav “Bona Petit” on plaadi ainus prantsusekeelne lugu, tajutavalt bossalik, kuid samba elurõõmuga kulgev rütmikas elurõõmus pala. Akustilise hübriidmuusika soukose juurde tantsutav “Couscous” näitab Bonat jälle multiinstrumentalistina, kes kõiki pille mängib hästi.
Lõpupala “Playground” ei ole Richard Bona enda oma, vaid selle on kirjutanud tema turneeansambli klahvpillimängija Etienne Stadwijk, keda mäletab ka Jazzkaare publik. Erandlik on see rahulik kaunis instrumentaallugu plaadil selle poolest, et Richard Bona fretless-bass on toodud esiplaanil ja ta laulab siin ega tee ise solistina häält. Laulab lastekoor ja kauguses võib kuulda selle kajana ka Bonat, kellest samuti on ülelindistustega moodustatud väike koor. Laulu moto ütleb kuldaväärt sõnad: “laste mänguväljak on kõikide maailmade parim osa.”
Vähestele on jumalast antud mängida bassi nii hästi ja ilma vähimagu upsakuseta nagu Richard Bona seda teeb. Kogu “Munia” on tagasihoidlik ja sellisena vaevalt see plaat suudab ennast esiplaanile trügijate maailmast laialt kuuldavaks teha. Kellel aga kainust säilitada tormajate laviinis rahu ja kes maldab kuulata ka müra taha, see peaks Bona plaati nautima täiega.
Aga seesugune tegevus toimub üsna privaatses maailmas, mis koosneb ühest või kahest inimesest. Suurimad muutused algavat ikka ju väikestest tõugetest.