Rockimehena tuntud bassisti esimene sooloplaat kirjeldab tema armastust jazzi-rocki vastu ja ka uut kiindumust breikbiitsetesse rütmidesse.
Bassist Raul Vaiglale on see juba päris pika muusikutee esimene sooloalbum. Aastaid Ultima Thules rockimehe rolli etendanud bassistile on jazz-rock-ansamblid olnud esimene kõrvalehüppe platvorm juba alates nende päevadest 1980ndatel, mil tegutses VSP Projekt, mis lahti seletatuna oligi Vaigla, (Riho) Sibula ja (Aare) Põdra fusion-trio.
Tegelikkuses on ta valmis tunnistama, et jazz-rock oli üks tema noorusaja suuri armastusi ja teenäitajaid bassikitarri juurde. Otsa-kooli neljandalt kursuselt läks ta mängima Radarisse ja rockiasjandus tuli alles hiljem. Jaco Pastoriuse müstiline fretless-bass ajas tal pea korralikult segamini ja sellest ei saanud ta üle ka hiljem, raskeid rütme riffides. Sestap on “Soul of Bass” Raul Vaiglale otsekui naasmine koju, tulemine lätetele, jõudmine juurte juurde.
Heaks märgiks võib pidada, et kommertslikus mõttes servapealset muusikat sisaldava plaadi andis välja soome plaadifirma Silence, mille märgi all on ilmunud näiteks niisuguse omapärase ansambli nagu Alamaailman Vasarat plaadid, Eero Koivistoinen, Pepa Päivinen ja veel mõned hoolikalt valitud artistid on plaadi välja andnud selle labeli all. Soomes ja kaugemalgi on Silence tuntud plaadimärgina, mille all ilmub erilist muusikat.
Raul Vaiglal on ühesõnaga vedanud ja ta ise on samuti seda meelt. Üks tema ammusi unistusi ja püüdlusi realiseerus moel, mille üle ta ei pea punastama ega kohmetust tundma.
Pikkade liuglevalt ulmeliste ja elektriliselt ellu aidatud ülemtoonihelidega algav avalugu “Bassland” sisaldab fretless bassil mängitud kaunist meloodiat, mis tänu oma lihtsusele võiks olla kasvõi unelaul. poole peal võtab muusika tuurid üles ja muutub 70ndate voolusängis jazz-rockiks, mille eeskujudeks võib pidada Stanley Clarke’i ja Jaco Pastoriuse tolle aja muusikat. Bass mängib akorde, Sami Kuoppamäki energiline ja huvitavalt liikuva rütmikangaga trummimäng lisab mitu pügalat energiat; perkussionist Mamba tihendab seda veelgi. Vaigla on taustale põikinud hulga vaevukuuldavaid bassil tekitatud elektroonilisi helisid, mis lisavad kuulamisel hea mitu lisadimensiooni.
Üsna albumi lõpuosas on pärispühendus fretless-bassi kuningale Jaco Pastoriusele. “Mr. Big (To Jaco” on nii aupaklik kummardus kui püüd jacopastoriusliku stiili ja helidega ennast kuulsuse lähedusse mängida. Paljud bassistid on seda teinud ja niisugust auavaldust, milles on nii jäljendust kui loomingulist sädet, tuleks näha, kui panustamist sellesse ideesse, et bass ei ole üksnes saateinstrument, vaid samasugune kõnekas ja paljude võimalustega soolopill, nagu muud. Õigupoolest manifesteerib seda nüüd juba üsna enesestmõistetavaks saanud mõtet kogu Raul Vaigla plaat. Vahe on vaid selles, et kaugeltki mitte kõik bassistid ei vea niisugust esiplaanimehe rolli välja.
“ Small Talk” oma selgelt latiinorütmilise põhjaga on pealisehituse poolest veelgi enam jazz-rockilik. Pehme funk on võtmesõna, eristuvaim on Mihkel Metsala trompeti ja Raul Vagla unisoonis mängitud rütmimeloodia katked. Mõnel hetkel – eriti soolode ajal – kipub muidu kompaktselt koos ja rajal püsiv liin taustal ka pisut hägustuma, aga see eriti ei häiri.
John Coltrane’i kaunis “Naima” on Raul Vaigla plaadi ainus töötluslugu. Kuid bassist on sellele modaaljazzi klassikalisele palale lisanud tubli annuse omapoolset loovat tõlgendust. Lakooniliselt hüpnootiline ja loop’ivalt korduvast rütmi-harmooniafraasist õhkub indialikkust. Esiplaanil soleeriv Vaigla püsib kasinusele taltsutatud raamis. Pisikeste helide tähtsust ja tähendust, nende kõne- ja sisendusjõudu demonstreerib loo lõpuminut. Üks albumi tipphetki.
“Sunday Afternoon” üllatab drum’n’bass rütmimustriga, mis on siiski mitte dominant, vaid taustal õhustikku loov komponent. Tegelik kompositsiooniline põnevuspinge tekib hoopis selle kiirelt tikkiva breikbiitse rütmikanga ja esiplaanil aeglaselt-aeglaselt hõljuva basskitarri poolt loodud helikangastel. taas on improvisatsioonides aimduvat indialikkust, müstilist ülalpool lendlemist.
Üpris samalaadse kõla struktuuriga on ka “Wings of Wind”, kus bassklarnetit mängib Meelis Vind. Kiire õhuline rütmitikand taustal, esil aja voogavad madalhelid. Klarneti ja bassi koos- ja lahkumängimised moodustavad fookuse, üles-üles-üles pürgiva sümbioosienergia. Aga tähtis ei tundu mitte kohale jõudmine vaid teelolek.
Aegluupi pidurdatud jalutuskäik on “Walking In Your Shadow”, mis võiks kuuluda smooth jazzi valda, kui ta oleks kasvõi pisut kiirem. Aga dub-õõtse ja blues-aeglustus on just selline, mis nõnda mõelda ei lase. Bassile lisanduvad taas Mihkel Metsala trompet ja Ravo Tafenau saksofon. Viimase soolo on klass omaette – kõnekas, kirglik.
Šamaanilugu “Shamen Story” pakub pealkirjale vastavat heli – vähemal alguses, kui kostab parmipilliimitatsiooni, transilikku rütmistaatikat, šamaanirütmi hüpnootikat. Poole pealt keerab pala aga näo troopilise päikese poole ja saab jalge all fusion-tralli. See on väljumine kaamosest, sisenemine klantsiläikelise õnnemaa piiresse
Braavo!