Räppmuusika ja jazzmuusika ajalugu vaadates on selgelt näha sarnast päritolu ja korduvaid lõimumisi. Siiski on nende koos esitamine peavoolus pigem harv nähtus. Tõenäoliselt ühed mõjusamad mineviku juhud on olnud Hamiltoni muusikal ja hiljutine Silk Sonicu fenomen. Sarnased lõimumised igal juhul on rikastanud skeenet ja avardanud selle piire. Seega jõuame 29. aprilli, kus toimub Vaba Lava saalis kontsert “Rap‘n’Jazz”, kus ühendavad jõud tuntud eesti jazzmuusikud, kolm populaarset räpparit ja DJ. Vaatamata sellele, et TAFF:festil aastal 2020 sama bändi ja Reketiga juba taoline kontsert esitati, mõjus see kontsert siiski nagu hüpotees taolise koosluse toimimisest. Ka teaduses vajab üks idee mitut kinnitust, et paika pidada ja nii siis vastati taas küsimusele “kas räpp ja jazz peaksid live-muusikas ühinema ja tavaks saama?”
Saali kogunes inimesi igast vanusegrupist ja n-ö koolkonnast. Oli neid, kes tulid pigem jazzi pärast ja neid, kes olid rohkem huvitatud räpparitest. Ometi juba kontserdi alguse poole kadus ära selline eraldatus ja kaks maailma langesid kokku. Kuna tegu oli vaid artistide tuntumate lugudega, siis oli publiku seas palju kaasalaulmist ja riimide kaasahüüdmist. Kuid sellest enam, elati kaasa kõikidele soolodele. Igas loos oli kellelgi või ka mitmetel võimalik särada oma momentidega. Ometi hüüti ja plaksutati julgustuseks kõigile esinejatele.
Nüüd olekski aeg bändist rääkida. Stuudiotes hoolikalt küpsetatud biidid said uue elu tuntud nimede poolt eesti jazzimaastikul. Kuna tegu oli koosseisuga Taff & band, siis alustamegi Raivo Tafenaust, kelle keerukad saksofonikäigud, mängud pedaalide ja tekstuuridega olid eestvedavaks jõuks. Suurem osa soolodest jäi just tema kanda ning peamiselt kiirgas temast õnne ja soojust nii teiste esinejate kui ka publiku suhtes. Tema kõrval täitsid ad-lib’ide, taustavokaalide ja refrääni kandva jõu rolli lauljad Marianne Leibur ja Jana Kütt. Nende taga oli koha sisse võtnud Raivo Tafenau sõnul kõige lähedasem inimene geeniusele nende koosseisus, Raun Juurikas. Tema kanda olid kõik süntesaatori- ja klaveripartiid ning samuti mitmed keerukad soolod, mis panid rahva kuulama. Tema kõrval oli äsja aasta jazzmuusiku tiitli pälvinud Janno Trump, kes suure tundlikkusega täitis muidu räpis valitseva 808 rolli. Samuti on tegu bassimängijaga, kelle kontserdil on alati kuulda mõni mahlakas bassisoolo. Tema kõrval Ramuel Tafenau, kes pole kindlasti võõras nägu Jazzkaare kuulajaskonnale, sest tema kvarteti kontsert oli samuti selle aasta kavas. Hoides trummide metronoomilikku rütmi, ent lisades sinna vahele meeldivaid üllatusi ja käike, oli tal määrava tähtsusega roll selle muusika jazzilikustamises. Edasi liikudes jõuame Kalle Pillini, kes kiire funkmuusikale omase scratch’imisega, rokilike käikude, keerukate arpeggio’de ja jazzilike soolodega asetas justkui kirsi tordile ja täiendas kõlapilti. Viimaks aga ei saa unustada DJ Lauri Tähte. Kogu kontsert algas tema lühikesest soojendussetist, progresseerus tema mängitud rütmipillidega ja lõppes tema tuntuks saanud plaatide scratch’imisoskusega. Kogu koosseis seisis selle eest, et need maailmad ühilduksid võimalikult valutult ning said sellega suurepäraselt hakkama.
Kuid poleks räppareid, poleks ka lugusid. Esimesena jõudis lavale alati ägedalt mõjuv rahvalaulik Nublu, kelle tuntud lugude sõnad on peas ka neil, kes seda ei taha. Koheselt saavutas ta hea kontakti lavalistega ja kandis ette kaks lugu. Nublu puhul oli tunda, et ta on harjunud kastist väljaspool olevate koostöödega nagu Curly Strings ja Vanamehe multikas, ent ometi oli ka talle taolise bändiga esinemine uudne. Seetõttu võttis ta sellest maksimumi ja kontserdi progresseerudes järjest enam avanes. Järgmisena saadeti Nublu diivanile ja lasti rahva ette hoopis Villemdrillem, kes minu teada ei olnud sarnase kaliibriga koostööd veel teinud. Lähim oleks hiljuti tehtud lugu “Meie süü” koos Eiki, Maris Pihlapi ja Mattias Tirmastega. Seetõttu oli ka temale olukord selle võrra keerulisem. Tema harjumuspärane ägedus lahtus veidikene ja asemele tuli haavatavam inimene, mis hoopis lisas elamusele. Jazzile peetakse ikka omaseks emotsionaalsust ja haavatavust ning paistab, et Villemdrillem selle saavutas. Kontserdi lõpupoole hakkas ta juurde lisama ka mitmeid teemakohaseid lauseid, mis tegid vaatamise väga meelelahutuslikuks. Seda muutust oli väga põnev jälgida ning tegelikkuses loodan temalt tulevikus veel enam sarnaseid etteasteid näha. Viimaks räpparitest selle koosseisu vana kala. Reket suutis hoida tugevat sidet nii bändi kui ka publikuga, mis hoidis seda projekti tugevasti koos. Võime üles kütta kõiki osapooli ja olla mõttega kohal viis kontserdi ka selle tipphetke, kus kogu rahvas laulis kaasa kõiki lugusid, mis tulid. Olles ise väga tagasihoidlik, varjus ta iga soolo ajaks tagumistesse nurkadesse, et lasta instrumentaalil ja solistil särada.
Tulles tagasi alguses püstitatud hüpoteesi juurde, saan väita kindlalt, et selline kooslus peab jätkuma. Kindlasti ei ole see teostus esmakordne, kuid kuuldes varasemast tuttavaid lugusid, tekkis täiesti uus vaatenurk, kontekst ja emotsionaalsus. Parim näide sellest oleks Nublu “Kastehein”, mille sõnades on juba niigi emotsionaalne ja tugev sõnum, kuid kuulda meeleheitlikke soolosid ja nähes päris emotsioone, tabas see lugu mind täiesti teisiti kui varem. Nendest esinejatest tundus, et kõige enam peaks jätkama selliste kontsertide tegemist just Nublu, kelle lood omandasid kõige enam uusi tähendusi ja tasandeid sellisel kujul. Reketi puhul oli mul lootus kuulda ka vanemaid palasid, arvestades, et lood nagu “Võõras käsi”, “Kui puus pöörleb”, “11:11”, “Köievedu” ja “Mike Tyson” on nagu loodud sellise ettekande jaoks. Tegelikult oleks väga vinge seda projekti veel tulevikus kuulda ja ehk isegi salvestatud kujul. Vaadates eilset täis saali paistab, et nõudlust on. Mulle paistis, et kõik osapooled nautisid seda protsessi ja see avardas ka võimalusi tulevasteks koostöödeks. Tõenäoliselt avardus ka mitme kuulaja maitse, kes pole varem alternatiivräpi austaja olnud. Ääretult huvitav oleks kuulda näiteks Villemdrillemit indie-bändiga või Nublut punkbändiga. Lootuses, et see avas uusi uksi, jään meie muusikamaastikul ootama uut ja põnevat.
reket, villemdrillem, nublu, taff & band „RAP‘n’JAZZ“
Laupäev, 29. Aprill kell 21.30, Vaba Lava
Koosseis:
reket – räpp
villemdrillem – räpp
nublu – räpp
Raivo Tafenau – saksofon
Raun Juurikas – klahvpillid
Kalle Pilli – kitarr
Janno Trump – bass
Ramuel Tafenau – trummid
Jana Kütt, Marianne Leibur – taustavokaal
DJ Lauri Täht
Vaata kontserdi pildigaleriid.