UNESCO muusikalinnade Tallinna ja Katowice kultuurivahetus tõi sel aastal Jazzkaarele Poolast kaks ekspressiivset bändi, millest ühe, Maciej Obara Quartet´ist poole moodustavad rootslane trummidel ja norralane bassil. Rahvuslik segment ja kvarteti intensiivne free jazz paneb vägisi võrdlema muusikat ajaga, mil Vasa dünastia valitses Poola-Leedu ja Rootsi kuningriike või hilisema Rootsi-Norra personaaluniooniga, kus ülikutevahelised suhted olid sama pingelised kui neliku improvisatsioonid.
Kui välja arvata nõukaaja lõpul Tallinnas massiliselt töötanud poolakatest restauraatoreid, siis pole sellist Poola sissetungi nagu 2022. aasta Jazzkaarel olnud Eestis Liivi sõjast peale.
Ajad olid keerulised Vana-Liivimaal: tuli arvestada suurte naaberriikide huvide, kõikvõimalike intriigide ja kohaliku aristokraatia eriõigustega. Kõik osalised soleerisid üheaegselt. Toonane diplomaatia meenutas tänapäevast free jazz´i.
Ega praegugi kergem ole. Võimalik, et peaks free jazz´i abil Poolalt aru pärima, et kuhu siis need hävituslennukid jäid, mille Ukraina pidi sõjaabiks saama.
Selle võrdluse tõestuseks tuleb selgitada mõnevõrra improvisatsioonilise jazzi olemust, mille alaliigiks free jazz kahtlemata on.
Improvisatsiooniline jazz jaguneb jämedalt kaheks, nagu jagunevad kaheks ka improvisatsioonilise jazzi arvustajad: nendeks, kes jagavad jazzi kaheks ja nendeks, kes seda ei tee.
Niisiis, üks osa bändidest kasutab lähtepunktiks kordusmotiive, millele oma improvisatsioonid üles ehitada, selleks sageli kuulsaid meloodiaid laenates ja nüüdsel ajal ka loop´i pannes. See teeb muusika mõistmise hõlpsamaks. Teine osa bände ei tee seda ja nende improviseerimine on üdini improvisatsiooniline. Kõik kokkulepped selles on tinglikud ja igasugune soleerimine käib pidurdamatult. Nagu omaaegsetel aadlikel liitude sõlmimised ja sõdade kuulutamised. See on free jazz.
Maciej Obara Quartet´i ekspressiivsed helid tõstavad ja langetavad pinget.
Just pinge on kohasem definitsioon kui puhtmuusikalised terminid, kirjeldamaks elavat loomingut, milles kõik on tinglik. Kõik tekib kaosest ja variseb lõpuks taas sinnasamasse.
Avaloo intros võtab juhtpositsiooni Ole Morten Vaagan bassil, ent niipea kui taktimõõt käes, asub juhtima trummar Jon Fält, kelle kohta said kuulajad kohe alguses teada, et too hilines oma väljalennule ja saabus lavale sisuliselt otse Ülemistelt.
Dominik Wania klaveril markeerib neid ning bändi liider Obara ise laseb sel sündida nagu suverään, kes jagab ja valitseb oma alamate keskel. Obara on dirigent, kes jälgib mängu, et siis õigel ajal sekkuda.
Improvisatsioonidest tiine õhustik paneb unustama, et lisaks sellele jätkub ka soolosid kogu nelikule terve etteaste vältel.
Iga tilkuv, kriiskav, ulguv või krääksuv heli asub oma kohale ja rütmi saab määrata vaid taktimõõdus või selle muutustes. Mingeid tuttavaid rütmimääratlusi nagu salsa, funk, bossa või rumba lihtsalt pole.
Seda paremini tunnetab seda kõike bänd. Kõik, mis sünnib, peabki sündima. Käest pudenev trummipulk või noodileht on argine kogemus igale koosseisule. Üldiselt üritavad bändid neid võimalusel siiski vältida. Sellelaadse bändi puhul pöörab muusik äparduse sujuvalt osaks elavast etteastest.
Selleks, et tajuda sellist sümbioosi peab tajuma absurdi, võimatust või igavikku. Võhikule seda seletada on sama, mis „ühe käe plaksu“ kontseptsiooni selgitada.
Meenub kunagine etendus nimega „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“. Ega ei seletagi.
Maciej Obara Quartet
Teisipäev, 26. aprill kell 21.00, Vaba Lava
Koosseis:
Maciej Obara – saksofon
Dominik Wania – klaver
Ole Morten Vaagan – bass
Jon Fält – trummid
Vaata kontserdi pildigaleriid.