Improviseerivad ülemhelimängu meistrid Paul Giger ja Robert Dick kohtuvad kirikus ja neid assisteerib zen-kalduvustega jaapani löökpillimängija.
Plaati avav “Vindonissa – Intro” ja üheloolise vahega sellele järgnev “Introitus” – kaheminutiline vahepala Gigerilt – on sarnased sellele mängule ruumi, kajade ja müstikaga, mis tegi viiuldaja tuntuks plaadil “Chartres”. Seal kõndis ta suvise pööripäeva paiku öösel üksi kirikus, ja kompis selle ruumi ja võlve pisikeste helidega, lasi võngetel ristuda, põikuda ja liituda.
Suurem osa plaadist on aga vaba duoimprovisatsioon Appenzelli maakirikus. 2001. aasta mais hakkasid Paul Giger ja ameerika flötist Paul Giger seal eelneva ettevalmistuseta või muusikalise kokkuleppeta lihtsalt mängima, olles eelnevalt käivitanud magnetofoni. Mülemal mehel oli kaasa oma arsenal – Gigeril hulk erineva kõlaga viiuleid, Dickil aga mitmesuguseid flööte. Kuigi plaat ei dokumenteeri päris täpselt seda, kuidas kaks meisterlikku nüansimuusikut teineteist helidega kompisid, avastasid ruumi ja selle kajade peensusi, on seda ette kujutada püüdes siiski võimalik läheneda meeleolule ja tundele, mis selles ruumis sel hetkel valitses.
Alles hiljem, kui salvestus oli tehtud, mängis jaapani trummar Satoshi Takeishi New Yorgis stuudioseinte vahel sisse löökpillipartiid. Samuti nõnda, et ta ei kuulanud muusikat eelnevalt, vaid liitus siis, kui tunne selleks loa andis. Ta ei tee seda sageli, vaid mõnes loos, veidi. Nõnda kujuneski situatsioon, mida kätkeb “Vindonissa”. Siin on just sellist vaimuruumis toimuvat ootamatust, mida Manfred Eicher kõigile ECM-i plaatidele üritab püüda, on ka palju vaikuses hõljuvaid helilaineid ja puhtalt kaunist helisid.
Paul Gigerile on see esimene kord nõndamoodi peaasjalikult improviseerida varem ettevalmistatud muusikalise materjali vahele. Robert Dick on vabaimprovisatsiooniga palju kokku puutunud ja seda ka teistele õpetanud. Et flööt on pill, mille helinivood ei kannata lärmakat musitseerimist, siis on ameeriklase varasema tegevuse helijäljes palju sedasorti püsimist delikaatsetel helitugevustel (et mitte öelda -tasasustel), mis Paul Gigeri mängustiiliga hästi sobivad.
Oluline nende kahe mehe koosmusitseerimisel on mitmesugused tekstuurid, silmisse vajutuvad mustrid, varjundite kombinatsioonid. Sellel viitab omal moel ka ühe eristuva ühisimprovisatsiooni pealkiri “Lava Coils” – laavarõngad. Suurepärane näide kahe ülemhelimängumeistri koostööst on “Fractal Joy”, kus mõlemad liiguvad kirikus ringi ja koos nendega nihkuvad ka helide kajaparameetrid. “Chorale” on paarikümnesekundiline vahepala, mis meenutab pühakoja ruumi otstarvet ja ajalugu. Sellele järgnevat “Afterlife Calypso’t” võib pidada pealkirja arvestades naljaks, aga arvatavasti on see muie sündinud pärast, kui salvestatut üle kuulati. Te kuulete vabaimprovisaatoritele omaseid hetki, kui iga osaleja vahepeal esineb teisi kuulamata oma monoloogiga, laskmata ennast häirida tekkivatest ruumihelihäiretest, ja siis täiesti ootamatult hetkel liitub mõni neist oma kaaslasega ja muutub ühtäkki hoolivaks-arvestavaks dialoogipartneriks või agaraks kaasanoogutajaks.
Et viiul ja flööt on mõlemad pillid, mida pikemalt kõhklemata peetakse ilukõlalisteks instrumentideks, siis on nii ühel kui teisel juhul siin tulemus ikkagi kõrvapärane. Lisades Disci ja Gigeri teatava romantilisuse ja mõlema huvi mitte-euroopaliku muusika vastu, saabki tulemuseks huvitavama helikanga, kui see pelk kirjeldus siin.
“Gloria et Tarantella” on põhiliselt Gigeri etteaste. Tagasihoidlikult algava Gloria pühalikkus annab vähehaaval paisudes teed keskaegsele tantsule, mis omakorda kerkib paganliku meeletuseni nagu tarantellale kohane. Väidetavalt toimus sellist taevase ja maise liitmist kirikutes ammuste sajandite vältel, vaimne ja füüsiline ekstaas liikusid käsikäes, sama katuse all, samades inimestes. Giger torgib ekstaasihullust viiulil mitme huvitava kandi pealt ja lõpuks rahuneb pühalikkusse tagasi. Üksteist minutit vältav rituaal on nauditavalt huvitav kuulamiskogemus.
Kõht vastu Buddha kõhtu ehk “An Ear On Buddha’s Belly” on esoteeriline reis Indiasse. Robert Dick tekitab bassflöödil üle aegruumi kaarduvaid kosmilisi madaltoone; Paul Gigeri meisterlikkus viiuli ülemhelitoonide valitsemisel, kui ta mängib rütmilisi pulseerivaid passaaže, kuulub kategooriasse “võrratu”.
Nimilugu “Vindonissa” Paul Gigeri esituses lõpetab plaadi. Sedalaadi musitseerimist võis kuulda ka siis, kui mees esines aastaid tagasi festivalil NYYD Tallinnas ning Ines Rannap hiljem kirjutas sellest, et surelikele pole antud niimoodi musitseerida.
Salvestatud 1995. aastal Ðotimaal, pakub “Vindonissa” kogu seda rikkalikku tehnikatepagasit, mida Giger valdab, jäädes samas struktuurilt hoomatavalt selgeks. See on risttee, kus kohtuvad Ida ja Lääs, vaimselt kõrge ja folkloorselt maine “madal” muusika. Kirgastavalt selge pala, peaaegu samasugune ka kogu plaat.