Pat Metheny on suures muusikaloos natuke nagu üsna hiljuti kadunud kitarrist Jeff Beck: lihtsam oleks nimetada, mida nad teinud pole kui loetleda eri muusikavooludesse liigitatavat loomingut, koostöid teiste suurkujudega või uuendusi muusikariistadega. Just nimelt uuendusi ja vähem eksperimentaalsust, sest katsetuse puhul pole tulemus kunagi ette teada. Metheny teab eos, et see, mida ta teeb, töötab vähemalt tema jaoks. Tingnimetaja on jazz-rock väikese kaldenurgaga Mike Oldfieldi ja Stingi suunas.
Metheny looming on ujuv ja uinutav, värske ja voolav. Meloodiline, lihtsalt haaratav ning vee motiiv on läbiv isegi pealkirjades: “Lakes”, “River Quay” või “Sea Song” pelgalt teise stuudio-albumi “Watercolors” peal, millele keskendus paljuski ka Sügisjazzi avapauguks olnud koosseis “Pat Metheny 70” ehk Sooäär-Randalu-Trump-Tafenau. Vahepõikena – Metheny loomingu pealkirjadest jooksevad läbi topograafilised tähised nagu Omaha, Kansas, Missouri, Bilbao jne.
Siit tulekski jätkata kitarrist Jaak Sooäärega, sest lihtsam oleks nimetada, mida ta teinud pole kui loetleda kasvõi Jazzkaare raames kõlanud muusikat ja projekte. Küll on ta mänginud kitarri Juhan Liivi sõnadele, esitanud The Beatles´i loomingut (nagu seda on teinud ka Metheny), kokku pannud rahvusvahelisi koosseise armeenlaste, soomlaste ja teiste riikide muusikutega. Jazzkaarel on traditsioon, et iga kontserthooaega alustab mingi sümboolne suurvorm või eriprojekt kellegi loomingu ainetel, fookuseks on võetud muusikud ja heliloojad Erkki-Sven Tüürist Johann Sebastian Bachi ja Jimi Hendrixini. Ligikaudu 50-protsendilise tõenäosusega teostab seda Sooäär, kui just bassist Peedu Kass pole käepärast võtta. Ülejäänud 50 protsenti jääb Kirke Karja ja Mingo Rajandi kanda.
Nii see käib. Eks Jazzkaar on ju suurt Pat Metheny´t ka Eesti rahva rõõmuks siinsetel lavalaudadel ekspluateerinud – tänavu 70-aastaseks saanud muusik-helilooja on siin käinud aastal 2014!Metheny loomingu kohta, millest koosseis esitas peamiselt kahte esimest plaati, ütles Sooäär teist lugu sisse juhatades, et too põhineb pelgalt ühel motiivil. Sama kehtib valdavalt kogu Metheny loomingu kohta, vaid korra kuulates võib seda juba kaasa vilistada.
Kolmanda loo “Every Day (I Thank You)” (veidi hilisemalt plaadilt “80/81”) harmooniat kaasa ümisedes tekkis juba petlik äratundmisrõõm, et järgnevalt astub lavale Jaanika Sillamaa ja laulab selle peale “Ei aima meist keegi, mis ootab meid ees”. Etteaste lõpu poole esitas nelik ühe eripärase loo Pat Metheny Group asutajaliikme, meie hulgast 2020. aastal lahkunud pianist Lyle Mays´i loomingust, mis põhinevat unenäol. Unenägu, mille algus meenutas Tiger Lily võtmes tsirkuse orkestrit, mis esitab oma nägemust agent 007 tunnusmeloodiast ja pala teine osa vajanuks taustaks 60ndate aastate Prantsusmaa filmiklassikat. Võib vaid ette kujutada, millest sellised muusikud unelevad. Kas selles või siis eelnevas-järgnevas loos esitas Janno Trump bassisoolo, mille vältel sai samaaegselt improvisatsiooni kuulata nii läbi võimendi ta jalge ees kui ka bassikeelte enda akustikat.
Metheny esimene plaat kandis nime “Bright Size Life” ja see peaks teda iseloomustama üsna täpselt. Kuigi nimest tekib tahtmatult assotsiatsioon kuulsa Monthy Python´i koomikute looga “Always Look On the Bright Side of Life”, siis nii see tegelikult ongi.
„Pat Metheny 70” Sooäär–Randalu–Trump–Tafenau
Laupäev, 7. september kell 18.00 Kumu auditooriumis
Koosseis:
Jaak Sooäär – kitarr
Kristjan Randalu – klaver
Janno Trump – bass
Ramuel Tafenau – trummid