Jazzifestival Haagis on alanud kirevalt ja külluslikult. Avapäeval 11. juulil toimus ligi 70 kontserti.
10. juulil Haagis alanud North Sea Jazz (NSJ) on väikelinna meelitanud tuhandeid muusikafänne. Võrreldes varasemate aastatega märkab 27. korda toimuvaid pidustusi linnapildis siiski tagasihoidlikumalt – ei plakatitega kirjuks tapeeditud elektriposte ja majaseinu, ei pealetükkivaid reklaamsilte, mis kuulutavad festivali allahindlustest.
Muusikamaraton Haagi kongressikeskuses on aga täies hoos. Kontserdipiletid on välja müüdud ning kontserdisaalide uste taga tungeldakse lootusetult, sest huvilisi on kordades rohkem kui neid, kel õnnestub saalis endale koht leida. Tuleb leppida, et rahvamassides liiklemine kulgeb vahel sedavõrd aeglaselt, et soovitud kontserdile ei pruugigi jõuda.
Festivali eelõhtul 10. juulil toimusid tasuta kontserdid vabaõhulavadel üle linna. Rahvast rõõmustasid bluusimees Steve Winwood, vibrafonist Stefon Harris, trompetsit Roy Hargrove jt. Kes teab, kas vältimaks pealetükkivaid autogrammikütte või vast hoopis imagoga kaasneva väikse vallatusena saabus Hargrove kontserdipaika koguni ümbritestuna kahest politseinikust ja festivali turvameestest. Stefon Harrise jaoks oli kontsert aga omamoodi eriline, sest teda oli kuulama tulnud ka hollandlasest vibrafonimeister, kes meisterdas Harrisele pilli, millel too praegu mängib.
Võrreldes Euroopa mitme juulis toimuva sama mõõtu jazzfestivaliga, mille puhul võib juba küsida, kas pigem pole tegemist popi või rockifestivaliga, on NSJ suutnud säilitada jazzikesksuse, mida vürtsitavad erinevate stiilide nüansid. Kuuludes JVC sponseeritavate festivalide ketti, saavad korraldajad endale lubada ka viimasel hetkel esinemistest loobuvate tippude asemele samaväärseid. Väga teadlikult antakse enese näitamise võimalusi ka andekatele noortele, kes oma professionaalsetelt oskustelt ehk juba tippudele-veteranidele tõsiseltvõetavat konkurentsi pakuvad. Nii näiteks andis möödunud aastal workshopi bassist Avishai Cohen, tänavu aga noor trummar Willie Jones III, kes näiteks kuulus kontsertturnee ajal Grammy võitnud “Directions In Music” saategruppi.
11. juulil ligi 70 kontserdi valikus tegi kaks võrratut etteastet kitarrivirtuoos Pat Metheny – kaunitest meloodiatest ja filigraansest pillikäsitsusest hardusse tardunud publik andis talle võimaluse demonstreerida hiirvaikse piano ja vaikuse lumma. Tõsi, eks muusikul õnnestus intiimne õhkkond saavutada tänu sellele, et tema kontsertidel oli fotografeerimine rangelt keelatud, mille täitmist turvamehed ka kullipilgul jälgisid.
Fantastilise elamuse osaliseks võis saada kõigis 16 kontserdisaalis, valik sõltus vaid maitse-eelistustest. Dave Hollandi kvintett haaras ennastunustavate ja meisterlike improvisatsioonidega. Staarikoosseisu säravaimad hetked pakkus trummar Billy Kilson, kelle rütmimängud tundusid ettearvamatud bändikaaslastelegi. Samaväärsest tulisusest, pühenumusest ja originaalsusest pakatasid trompetistide Dave Douglase ja Erik Truffazi, Randy Breckeri Soulbop Bandi ja Jimi Tenor Bigbandi etteasted. Ratastooli aheldatud Shirley Horni sügav väljendusrikas hääl ja igihaljad jazzistandardid mõjusid südaöisel kontserdil rahustava ja ajatuna.
Hoopis teises rütmis põksuva südamega lõppes õhtu neile, kes sattusid Red Hot+Riot Tribute to Fela Kuti seeria viimasele kontserdile. Fela poeg Femi Kuti täitis suure lava kireva afroshowga, kus oli oma koht ägedal rütmigrupil ning kolmel napilt rõivastatud ja seksikalt tantsinud shokolaaditüdrukul. Muusikaetenduse keskmeks oli otseloomulikult väsimatu Femi ise. Teda jagus kõikjale ning kõigeks – küll ta laulis, mängis saksofoni ja süntesaatorit, tantsis ohjeldamatult sähmides. Samas siiski õnnestus tal kindlakäeliselt ohjata bändi, kes vahetevahel ennast soleerima unustas.