Oh aegu, oh viiruseid! Poleks COVID-19 sügiseks vähemalt veidigi järele andnud, oleks trio Sooäär-Yaralyan-Ounaskari oma värskeimal plaadil „Goodbye July“ (ehk tõlkes „Hüvasti, juuli“) jätnud hüvasti mitte ainult juuli, vaid kogu selle aastaga.
Plaadi esitlus oli kavas suveks. Nüüd sai trio esitleda seda oktoobrikuisel Jazzkaarel (mis oleks muidu samuti kevadel aset leidnud) ja siinkohal on vast päevakohasem või isegi ajast ees tolleltsamalt plaadilt hoopis pala „November Rose“ ehk novembri roos.
Pealkirjas esinev mõiste öko vajab ehk lahtikirjutamist, ent see on lihtne: pean silmas kõige paremas tähenduses seda, mida teadlikum tarbija kaupluses tootetutvustuselt otsib – mahedat. Võimalik, et sõna tähendus on pideva ekspluatatsiooni käigus pisut devalveerunud, aga nimi ei riku meest.
Sooäär ei riku. Tema tegemised on alati puhtad, aga samas on ta nagu oskuslik kokteilimeister heas lokaalis.
Rahvusvaheline trio Sooäär-Yaralyan-Ounaskari on ehe näide. Miksib ju koosseis improvisatsioonilist jazzi eksperimentaalse intellektuaal-melurokiga, lisab sinna töötlusi armeenia rahvamuusikast (jah, Ara Yaralyan on armeenlane nagu õigele Eesti jazzbändile kohane, kui bassistiks pole just Mingo Rajandi ise) ning vahele veel renessansi-aegset loomingut.
Toon näite: armeenia rahvalaulu „Pääsukese“ introks mängis Yaralyan kontrabassil midagi Eesti muusika pärandist ning Sooäär palus rahval mõistatada, mis palaga võiks tegemist olla. Ette rutates – see oli Arvo Pärdi Ukuaru valss –, ent usun, et siinkirjutaja jäi valdava enamuse hulka, kes seda mitte ära ei arvanud. Seevastu sissejuhatusele järgnenud pala ise, mis pidanuks kandma armeenia motiive, meenutas harmoonialt igihaljaid lugusid nagu „Kaugel-kaugel, kus on minu kodu“, „My Bonnie Lies Over the Ocean“, mõni Raimond Valgre paremikust, ehk Lauri Saatpalu „Sa oled hea“. Või siis hoopis „Miki läks Piritalt merele“.
Kokteilimeister peab segama koostisosi oskuslikult. Selles on kunst. Sooäärel on dünaamikat, tema uitav-meloodiline kitarr on kaubamärk, ent sama hästi miksib ta tempokamates lugudes meelsasti funki-rütmilist latino’t ja „see(gi) on me meele järele“, kui laenata klassikutelt. Aasta jooksul on Jazzkaare külastaja saanud Sooääre mitmekülgsust nautida küll Juhan Liivi tekstidel põhinevas rokilikus koosseisus Juhan kui ka The Beatlesi austusbändis.
Ise kasutab trio enese kohta väljendit „klaveritrio ilma klaverita“. Ei vaidle vastu, kuigi võiks proovida seadagi. Kuskilt tutvustusest jooksis läbi ka sõna kangas ja siinkohal ilmselt tähenduses „jooksev muusikalõim“. Samas sobiks trio looming ka filmimuusikaks ehk valgele kangale, kindlasti mitte pelgalt taustaks.
Tolle laupäeva õhtu tipphetkeks jäi subjektiivsel hinnangul kaks järjestikust kontrastset lugu. Esmalt südamlik ballaad „Teisele kaldale“, mis ilmendab Sooääre sõnul nende soomlasest trummari Ounaskari pidevat rännet prooviks-esinemiseks-salvestuseks laeval Helsingist Tallinna ja tagasi. Sinna otsa aga funkilik progressiivne noise rock „Rõõmus vang“.
Kokteil ei ole koostisosade valimatu kokkuvalamine. Oh, ei! See on maitseelamuse täppisteadus.
Parafraseerides veel üht Vene klassikut: tähtis on, et ei eksitaks retseptides.
Sooäär-Yaralyan-Ounaskari
10. oktoobril Fotografiska Tallinnas
Koosseis:
Jaak Sooäär – kitarr
Ara Yaralyan – kontrabass, poogen
Markku Ounaskari – trummid
Vaata kontserdi pildigaleriid siit.