01/12/2019 Nishat Khan & Vox Clamantis: kohtumine kõrgemal tasandil

Kõigepealt tuleb teada mõningaid põhitõdesid:

– Sitaril ja gregooriuse laulul on sarnane kui mitte kattuv modaalsus ja heliredel.

– Nishat Khan pärineb sitarimängijate dünastiast, kelle tehnikal põhineb kogu tänase India sitarimäng, kuulus Ravi Shankar oli nende õpilase õpilane. Nishat ise on vähemalt enda sõnul maailma kiireim sitarimängija.

– Nii Vox Clamantis kui ka Nishat Khan olid mõlemad juba mõnda aega otsinud koostööd, mis viiks nende käimasolevaid projekte uuele – puhtamale ja siiramale tasandile. Seetõttu nimetavad nii koorijuht Jaan-Eik Tulve kui ka Nishat Khan seda koostööd kohtumiseks “kõrgemal”.

Kohtume Vox Clamantise koorijuhi ja helilooja Jaan-Eik Tulve ning sitarimängija Nishat Khaniga õhtulauas vanalinnas, kuhu nad on saabunud pärast viimast, kolmandat proovi, päev enne esinemist Nigulistes esimesel advendil. Keegi ei tea veel, et selleks puhuks sajab järgmiseks päevaks lumi maha.
Nishat sööb kana ohtra tabasco ja valge veiniga.

Vestlus toimub kahes – eesti ja inglise keeles.

***

Kuidas sai alguse koostöö kahe väga erineva kultuuri ja traditsiooni vahel, nagu India sitar ja gregooriuse laul?

Nishat Khan: Olin juba aastaid teinud projekti „Meeting the Angels“ („Kohtumine inglitega“) ja jõudnud oma elus mingisse kindlasse punkti, kui kuulsin esimest korda Vox Clamantist – absoluutselt kaunist, taevalikku muusikat. Taipasin, et on aeg järgmiseks sammuks, et viia sitarimäng uuele tasandile. Võtsin ühendust ühiste tuttavate kaudu. Läks mõni kuu aega ja kuulsin Vox Clamantise esinemist Antwerpenis. Lõpuks kohtusime, rääkisime ja tegime koos ka ühe proovi. Suvel saime siis teha paar päeva proovi.

See on väga eriline projekt. Me suhtleme järgmisel tasandil, vaimselt uues dimensioonis, kus kohtuvad kontseptsioonid, esteetika, personaalsus ja ideed-mõtted. See on väga suur õnn.

(Kohvikus kõlab meie jutu taustaks igihaljas „Jingle Bells“)

Samas on see vastuvõetav ka kuulajaile, sest muusika on väga siiras ja puhas. Laul ise on sügav, puhas, kaunis ja lihtne. Sel tasemel kommunikeerumiseks peab inimene ise olema samale tasandile jõudnud. Too esimene kohtumine oli saatuslik mitmeski mõttes. Sellisel tasemel projekt on väga suur õnn.

Millal see kõik toimus?

Nishat Khan: See oli aasta tagasi.

Jaan-Eik Tulve: Nishat kirjutas mulle aasta-paar tagasi. Olime Voxiga (Vox Clamantisega – toim) selliseid koostöid ka varem teinud. Seetõttu pakkus india sitarimängija mulle kohe huvi. Kohtusime tõepoolest ühel meie kontserdil Belgias Antwerpenis. Pärast seda korraldasime suvel paaripäevase proovi-sessiooni juba Tallinnas. See oli esimene kord midagi ühist kokku sobitada. Esimene kohtumine oli juba üsna viljakas.

Rääkisin Anne Ermiga, kes oli nõus meid kohe Jõulujazzile programmeerima. Niiviisi on ta läinud. Kui sellist koostööd teha, on tähtis leida ühisosa. Minna teisele tasandile ja vaadata, mis meid seob. Vanamuusika ja india muusika on esimesel vaatlusel üsna kauged, aga lähemal vaatlusel, kui natuke soojendada, selgub, et on ka palju ühist.

Mis hakkab kõnelema ise muusikat tehes, on aeg. Aeg ühe loo jooksul, et see lõpuks mõjuma hakkaks. Aeg ja värvid. Leida pika aja vältel, kuidas värvid kokku sulanduvad ja mis tulemuse sulam annab – see on huvitav.

Saan aru, et teil mõlemal olid töös projektid, mida tahtsite uuele tasandile viia, ja kahe sulandumisel need kohtusid?

Jaan-Eik Tulve: Jah, tahtsime uue hinguse leida. Meie oleme lihtsalt erinevaid koostöid teinud – näiteks tuneesia laulja Dhafer Youssefi ja iisraeli muusikutega. India muusikaga pole seda olnud, aga kokkusulatamise kogemus meil on ja soov ka. Nishatit on aastakümneid huvitanud gregooriuse laul ja võimalus oma muusikat sellega kokku panna. Teda, ma saan aru, vist ei rahuldanud eelnev koostöö selles vallas ja ta tahtis “teisele tasandile” minna. Sellepärast ta vist jõudiski meieni.

Kas Indias on sitarimängul erinevates regioonides ka erinevad tehnikad, erinevad koolkonnad?

Nishat Khan: Tegelikult pärinen ma sitaritraditsioonidega perekonnast, kus olen kaheksas põlvkond katkematus liinis sitarimängu. Mu isa, onu, vanaisa ja tema isa… Sitar on meie perekonna evolutsioon. Kõikjal Indias, kõikjal maailmas mängitakse põhimõtteliselt meie sitaristiili. Meie muusika on selles mõttes täiuslikkuseni jõudnud.

(Taustamuusika kohvikus on vahetunud ja kõlab „White Christmas“ – toim)

Esitame küll ainult instrumentaalset muusikat, ent leiutasime meetodi mängida vokaalses stiilis sitarit. Vokaalne stiil india muusikas on meie perekonna leiutis. Ainukordne situatsioon. Isegi Ravi Shankar oli minu vanaisa õpilase õpilane. See on meie perekonna mõju india muusikale ja igale muusikule, sest me kõik, igaüks, oleme ja olime instrumentalistid. Meie perekond lähetas sitari maailmasse.

Kuidas Sina hinduna tajud gregooriuse laulu? See on väga erinev india muusikast, seda enam, et tegemist on vanamuusikaga. See pole isegi Eric Clapton ega mõni teine läänemaine rokkstaar.

Jah, muidugi. Gregooriuse laul, muusika, sõnad on väga ainulaadsed. Kui neid esimest korda kuulsin, sain kananaha ihule. Nutsin. See oli 1995. aastal, kui kuulasin vanu gregooriuse laulu salvestisi. Mu plaadifrma helistas ja pakkus koostööd millegi sarnase vallas, aga ütlesin ära, sest tahtsin gregooriuse laulu, seda õiget. Gregooriuse laul meenutab oma modaalsuselt – selle poolest, kuidas laul liigub – väga palju india muusikat. Üksikud noodid; see, kuidas fraase mängitakse; kuidas modaalsus liigub – kõik on väga sarnane india klassikalisele muusikale.

(Nishat esitab tõestuseks mõne fraasi india heliredelist, taustaks mängib „Let it Snow“)

Ent lisaks peab olema mingis mõttes eriline inimene, et seda esitada. Olen ka maailma kiireim sitarimängija. Mängin gregooriuse laule lihtsas, väga kindlas võtmes, samas pole see aga lihtne, sest gregooriuse laul on sügav. Seetõttu tuleb minna omaenese sügavaimale spirituaalsele tasemele, et seda sealt välja saada ja igat nooti pühitseda-tähistada. Iga noot on pidulik, omamoodi pidustus. See on väga paeluv, mistõttu seda koostööd teengi. Minult on korduvalt küsitud, miks ma seda teen. Ma ei suuda seda seletada ja kui keegi ei suuda sellest aru saada, siis ma ka ei soovi seda seletada. 2008. aastal mängisin gregooriaanilikku muusikat Royal Albert Hallis Londonis koos BBC kooriga ja olen esinenud kõikjal mujal, aga tahtsin teha midagi erilist, mis puudutab hinge. See on religioosne muusika. Meie kui inimesed oleme kõikvõimsa silmis üks looming. See, kuidas me muusika abil liigume ja suhtleme, näitab, et kuigi oleme erinevatest kultuuridest pärit, suudame siiski suhelda ja suhestuda. See on kohtumine samal platvormil, kus omavahel rääkida.

Kuna tulite just proovist, pean küsima, kuidas on läinud?

Nishat Khan: Imeilusti! Suurepäraselt!

Jaan-Eik Tulve: Koostöö puhul on minu jaoks oluline leida ühisosa. Leida, kas seda on või ei ole, leida ühine laine. Mingitest väärtustest saame ühtmoodi aru. Teha seda pulli või raha pärast, samal ajal kui teine pool tahab teha sisuliselt, oleks väga raske. Nishatiga on need päevad läinudki otsides, et leida muusikalisest väljendusest, aja mõistest ja kõlalistest värvidest seda, kas me saame ühtemoodi aru. See pole iseenesest mõistetav. Kaks eestlast, kaks eurooplast saavad millestki oma mälu ja tausta tõttu ühtmoodi aru. Indiast tulnu ja eestlase vahel tuleb seda tunnetust häälestada. See on hästi läinud, oleme leidnud ühised arusaamad. Kontserdil on muusik “alasti” ega saa midagi varjata ning ega kuulajad tahagi “riideid” näha. Nad tahavad näha, mis on inimese sees – hinge ja südant. Kui juba proovi käigus, ettevalmistamise käigus õnnestub sisemisi tundeid avada, siis on see korda läinud. Tegime proovi suvel ja nüüd oleme samuti kolm päeva proovi teinud. Mina olen väga rahul, eks saab näha, kuidas kõik ettekandel õnnestub, aga proovide käigus oleme liikunud samas suunas ja väärtustame, otsime sama. See toimib.

Ootused on vist väga kõrged? Mida on kuulajatel oodata?

Nishat Khan: Oodake ootamatut! On suurepärane kogeda instrumendi ja hääle kohtumist, nende ühendust. Absoluutselt kaunist, kõige puhtamat muusikat. Muusikalises mõistes – vaistlikult igat nooti, igat meloodiat, puhtust. Sitari pikad noodid imiteerivad laulu, häält. Sitar oma puhtaimal kujul, oma helistikus on midagi sellist, mida pole publik kunagi varem elus kogenud. Seda peaks nad ootama.

Jaan-Eik Tulve: Ega mul midagi lisada ole. See on nagu kunstinäitusel: kõik teavad, mis on punane ja sinine, aga ometi on visuaalsetes kompositsioonides midagi uut, kuigi samas tuttavlikku kokku pandud. Midagi ootamatut. Kes on varem gregooriuse laulu kuulnud või sitari mängu kuulnud, teavad neid, aga meil on uus sulam, uus väljendus. Me ei püüa midagi uut teha lihtsalt uue pärast. Siin on ikkagi meie sissepoole otsiv ühisosa. Sakraalne ühisosa. Sakraalses mõttes ühindus. (Ütleb seda ka inglise keeles Nishatile – toim). See on kõige olulisem.

Nishat Khan: See on tõsi. Mida võiks keegi oodata? Kuidas võiks seda kellelegi öelda? Peaks ootama kogemust. Puhtaimal kujul muusikalist suhtlust, kommunikeerumist. Puhast muusikat.

Nishat Khan & Vox Clamantis 1. detsembril 2019 Niguliste muuseumis

Koosseis:

Nishat Khan – sitar

Vox Clamantis:

Anna Mazurtsak – sopran
Liisi Promet – sopran
Mari-Liis Urb – sopran
Jaanika Kuusik – sopran
Kadri Hunt – alt
Mari Kalling – alt
Miina Pärn – alt
Lodewijk Van Der Ree – tenor
Sakarias Jaan Leppik – tenor
Sander Pehk – tenor
Ahto Õnnis – tenor
Taniel Kirikal – bariton
Tõnis Kaumann – bariton
Aare Külama – bass
Ott Kask – bass

Jaan-Eik Tulve – kunstiline juht