Trompetist Nils-Petter Molvaer laseb vaataja kontserdi, videoklippide ja intervjuude vahendusel oma maailma.
Karge trompet lõikab sugestiivsetest rütmidest läbi pehmelt ja igatsevalt. Hamburgi jazzfestivali lava on mattunud külma elektrisinisesse valgusse. Norra trompetist Nils-Petter Molvaer sunnib oma kontserdisalvestuse sisse minema sarnase pingestatusega nagu 2000. aasta Jazzkaarel vana tselluloosivabriku suitsuses ruumis, kuhu ta oma ansambliga tiheda Euroopa turnee graafikus hetkeks põikas.
Muusikud näivad festivalitelgi laval kulgevat omas maailmas ja tunduvad ümbritseva suhtes ükskõiksed. Nad loovad mediteerivad kõlamaalingud, kus justkui alasti trompetihelid segunevad pikkades uitlevates improvisatsioonides elektrooniliste klubimuusika rütmidega. Enamus lugusid vältab üle 10 minuti – piisavalt selleks, et oma mitmekihilisuses üllatada ja dünaamilisuses hüpnotiseerida. Sinised toonid vahelduvad hämaral suitsusel laval teravpunastega veidi harvemini kui meeleolumuutused muusikas. Filmilindile jäänud emotsioon on sedavõrd intensiivne, et see kas hoiab pilgu ekraanil või sunnib stopp-nupule vajutama.
Järjena sobib vaadata Videokunsti valikut, mis on kontserdi kõrval plaadi väärtuslikumaks osaks. Viis lugu on eri autorite nägemusena valatud efektseteks abstraktseteks jutustusteks. Maagiliste värvi- ja vormimängudena kõlavad 40 minuti jooksul “Vilderness”, “Platonic Years”, “Kakonita”, “Solid Ether” ja “Frozen”. Muusika taustal keerlevad kirevas värvigammas detailirohked kujundid ja tarkovskilikud fantaasiad üksildastest justkui siinsamas asuvatest kättesaamatutest paikadest.
“Arvan, et tegelikult ei saa olla midagi täiesti uut. Saab olla koostöö ja kogumid. Kui need ühte panna, sünnib midagi värsket, uuenenut. Ajalugu jääb alati kõige sisse,” kirjeldab lihtsa ja tagasihoidliku mulje jättev Molvaer. “Plaati tehes tõin koju 100 GB helisid. See on nagu kivi. Kivi sees on midagi, mida tahan kätte saada. Selle kätte saamine sarnaneb skulptoritööle. Ka Michelangelo ja Picasso töötasid sarnaselt.”
Intervjuu osas meenutab ta oma muusikuteed, jutustab nii jazzmuusikust isast kui riigihümnist, mis oli tema mäletamist mööda esimene lugu, mille trompetil selgeks õppis. Molvaer jalutab Hamburgi kõledas metrootunnelis, räägib oma eeskujudest, kõlaotsingutest ja puhub hõbedast trompetit. Järgmisel hetkel viibitakse suures luksuslikus bussis, kus on koht isegi kaasaskantaval stuudiol.
“Live” on kompaktne ja mahukas portree norra trompetistist, heliloojast ja produtsendist, kes tõusis tänu oma julgetele uuenduslikele kompositsioonidele jazziringkondade huviorbiiti 1990ndate lõpus.
Salvestatud 2001 Jazzport Festivalil Hamburgis, välja antud 2002
Produtsent Nils-Petter Molvaer, Marcus Herzog
Kestus ~2 tundi 40 min
Koosseis:
Nils-Petter Molvaer trompet
Eivind Aarset kitarr
Rune Arnesen löökriistad
Audun Erlien bass
Pal Nyhus/DJ Strangefruit DJ
Raymond Pellicer elektroonika
Geir Ostensjo helirezhissöör
Tord Knudsen valguskujundus
Menüü:
– videokunst 40 min
– N.-P. Molvaeri intervjuu 20 min
– veebilehekülgede loetelu
– kontsert 80 min
1. Vilderness
2. Platonic Years
3. Kakonita
4. Solid Ether
5. Marrow
6. Nebulizer
7. Song Of Sand
8. Tlon
9. Trip