Minimal Wind on Eesti vokaal-instrumentaalansambel, mis 2022. aastal saavutas Eesti Laulu finaalis teise koha lauluga “What to Make of This”. Pühapäeval, 23. aprillil kell 11.00 toimus Põhja Konna rõdul Minimal Wind Quarteti kontsert, kus laval olid Elisabeth Tiffany Lepik, Paula Pajusaar, Taavi-Hans Kõlar ja Velle Tamme. Minimal Windi intervjueeris noor meediatiimi vabatahtlik Laura Abe.
Kuidas loo kirjutamise protsess toimub? Kas te istute maha ja teete loo ühe päevaga valmis või võtab see nädalate kaupa aega ja ideed haudumist?
Paula Pajusaar: See on iga looga meil hästi erinev, kuna eri lugude alged tulevad eri inimeste sulest ja ka jämmi käigus. Mitmeid eri variante on. Ja see kirjutamise protsess võib olla täiesti erinev sõltuvalt loost. Mõni lugu on näiteks väga kiiresti tulnud. Võibolla saab ühe päevaga valmis. Mõni on selline, mida sa haud võibolla kuu aega ja tegeled vahel ka muude asjadega. See täiega sõltub.
Taavi-Hans Kõlar: Ma arvan, et inspiratsioon on hästi tähtis ära tabada ja kinni püüda. Kui mingi hea mõte tuleb, siis kohe see lõpuni endast välja kirjutada. Aga samal ajal ka suuta iga päev töötada. Mul ei peagi hommikul mingit inspiratsiooni olema, et mingisuguseid võtteid või take’e puhastada või produtseerida. Need mõlemad peavad olemas olema. Puhas töö ning samal ajal ka inspiratsiooni ja ideede püüdmine.
Millest te inspiratsiooni ammutate? Millest teil inspiratsioon tekib?
Velle Tamme: Ma arvan, et inspiratsioon tekib siis, kui aeg maha võtta. Ja kui ei pressi asju, ei sunni asju tagant, vaid mängid jalgpalli ja chill’id. Ning siis lähed kirjutad selle emotsiooni pealt pärast laulu.
Paula: Ja vahel võib niimoodi ka juhtuda, et keegi jämmib midagi ja mind inspireerib näiteks see, et Taavi või Velle mängib mingisugust kruuvi. See on üliinspireeriv ja siis tulevad sinna peale mingid sõnad või viis.
Elisabeth Tiffany Lepik: Me inspireerime üksteist.
Milline on teie esimene mälestus lapsepõlvest, mis seostub muusikaga?
Velle: Mul on siuke mälestus, et ma istun oma isa vana Opeli tagaistmel, kus ei olnud turvavöösid. Ja siis isa pani kassetimängijas kogu aeg peale enda muusikaga kasseti. See oli üks lugu, mille nimi on ,,Emmaste samba”. Täiega vibe’sin seda. Mulle väga meeldis see lugu. See on siuke lõbus ja rahulik puhkpilli pala.
Paula: Ma mäletan sellist asja, et ma kuulasin mingit Queeni albumit, sest Queen oli mu lemmikbänd, kui olin umbes viiene kuni viieteistkümneaastane. Ja siis ma vaatasin selle Queeni albumi kaane pealt Freddie Mercury pilti ning ma rääkisin oma isale, et vaata kui lahe mees. Siis isa ütles mulle, et ta on kahjuks juba surnud ja ma hakkasin nutma.
Kas laval teie side tugevneb? Kas läbi muusika tunnete end ühtsemana?
Taavi-Hans: Jaa. Bändi suhe on väga kummaline. See on natuke nagu abielu, aga nelja või viie inimese vahel. Juba kahe inimese abielude tõenäosus lahku minna on viiskümmend protsenti. Seal tekivad omad keerukused bändi suhtes. Aga samal ajal, kui see hästi töötab, siis see on parim asi elus, et näha, et sul on mitu inimest, kes su seljatagust valvavad ja kellega on ka väga tore koos olla ning kellega saab ühiselt luua.
Kas te olete kasvanud üles muusikalembelises keskkonnas?
Paula: Kindlasti. Mul on peres kõik muusikud. Ema on helilooja, isa on ka igasuguseid muusika asju teinud näiteks helindanud ja klarnetit õppinud. Ja mul on kaks õde, kes mõlemad käisid muusikakoolis. Minu vanemal õel on muusika ikka veel tähtis osa elust. Kõik on täis olnud muusikat.
Kui te oleksite kasvanud üles teises keskkonnas, kas te arvate, et oleksite praegu siin kohas, kus te olete?
Elisabeth: Mina näiteks kasvasin natuke teistsuguses keskkonnas. Minu ema tegeleb kooliteatriga ning on kooliõpetaja ja huvijuht. Ma olin enamasti just selles keskkonnas, kus just teater meeldis ja oli oluline. Aga kuidagi läks nii, et süda ütles kogu aeg ainult muusika, muusika ja muusika. Ning sinna ma jäin.
Taavi-Hans: Mu väiksel vennal käis sõber külas ja meil on kodus tiibklaver. Ta mängis seda seal esimest korda ja ütles: ,,Ma tahan ka täiega klaverit endale. See nii meeldib mulle”, aga ta on keskkonnas, kus ei ole klaverit. Ja siis see pani mind mõtlema, et kui paljudel inimestel võibolla oleks see soov muusikat teha, aga neil lihtsalt ei ole ligipääsu sellele pillile ja nad ei saa oma aega sinna panna. Ja ma olen kindel, et paljudel läheb anne niimoodi raisku. Ja ma olen ka kindel, et hea oleks selline ühiskond luua, kus lastel on võimalik võimalikult palju ja erinevaid asju proovida. Et neil on ligipääs klaverile, jalgpallile. No muusika ja jalgpall – need on need kaks põhilist asja, millega kõik peavad tegelema!
Minimal Wind Quartet
Pühapäev 23. aprill 11.00
Koosseis:
Elisabeth Tiffany Lepik – vokaal
Paula Pajusaar – kitarr
Taavi-Hans Kõlar – kitarr
Velle Tamme – kitarr