Ameerika staarsaksofonist mängib jazzi ja kammermuusika ristteel.
Philadelphias sündinud 54-aastane Michael Brecker on praeguses jazzis staarsaksofonist. Piisavalt vanust, rohkesti kogemusi ja kuhjaga tunnustust, mida kaalule panna, jagub selle tõestuseks. Suure koosseisuga tehtud “Wide Angles” ei saa seega olla midagi keskpärast. Tunnustus kohustab, kogemused kergitavad taset. Me võime oletada, kui kõrgele on latt seatud, lahtine on vaid see, kas see ületatakse ja kas on ka üllatusi.
Avapala “Broadband” paneb mängu suure osa kõigest, mida “Wide Angles” pakub. Breckeri saksofon annab kohe tuld ja alustab pikka soolot, mida ehib mängutehnika tulevärk. Bänd tema seljataga gruuvib hoogsalt, täiega mängivad nii pisike kammerorkester kui jazzibänd, õhk on helist tihe ning see on muljetavaldavalt huvitav heli.
“Cool Day In Hell” näitab Breckeri mängutehnikat ja instrumentaalset soravust veel enam: tema mängu iseloomustab rahutus, mis ei lase püsida paigal. Aga see tormamine on vaheldusrikas isegi siis, kui see päris ilmselt mitte kuhugi välja ei vii vaid sarnaneb paigaljooksuga. Ja isegi siis kui see virtuoossus pärast teatavat kuulamiseperioodi, sarnaneb atleetlikule musklinäitamisele, on ta piisavalt huvitav. See eristab Breckerit John Coltrane’ist, kes tavatses mängida ennast unustades tunnelisse, Breckeri meetod on teistsugune ja kainem, ehkki päris ilmselt Coltrane’ist mõjutatud. Võrreldes Wayne Shorteri viimaste plaatidega on Breckeri muusika aga vähem vaimse püüdlusega, kuid tema grupiseadete kõlarikkus ja seadete paljutasandilisus ei lase teda alahinnata.
Muusikute mainimine, kes plaadil kaasa löövad on kui argument. trombonist Robin Eubanks, improtšellist Erik Friedlander, bassist John Pattitucci, trummar Antonio Sanches jt.
Kentsaka afrorütmiga “Timbuktu” veab stilistilise skaala laiemaks, inglase Iain Dixoni flööt ja venelase Alex “Sasha” Sipiagini trompet põimuvad osavalt keelpillidega, moodustades Breckeri seljataga selliseid ristumisi ja kombinatsioone, mis sunnivad hetketi suisa unustama solisti esiplaanirolli. Niisugune on huvitav tänapäevajazz, mis miksib energiapuhanguks mitmelt suunalt kogutud mõjusid.
Haarav shuffle-gruuv on “Night Jessamine”, kõige tulisem funk “Modus Operandi”. Seade poolest haaravaim on kümneminutiline “Scylla”, mille mõtisklusest kasvab välja mitmeid harusid ja kogu 15-liikmeline orkester saab erinevatel hetkedel näidata oma meisterlikkust eraldi ja koos. Kohati kerib ühisheli peaaegu kosmilise ulatuvuseni. Breckeri saksofon on rahulikum ja talitsetum kui enamikus plaadi ülejäänud lugudes. Kitarrist Adam Rogers kostab välja erilisena. Sipiagini tuline bop-improvisatsioon keelpilliakordide taustal läidab tuld.
Just Gil Goldsteini orkestratsioonid on erilised ja ilmselt tähelepanuväärsem osa plaadist kui Michael Breckeri juba varasemast teada meisterlik saksofonimäng.
Ballaadlikud “Evening Faces” ja “Never Alone” plaadi lõpus panevad rahuneva punkti. Viimane pakub meloodilist kaunidust peaaegu sellisele taustale, mida võib kuulda kompositsioonilises muusikas.
Brecker on kunagi öelnud, et talle meeldib tagasi vaadata, kuid mitte jõllitama jääda. Täpne määratlus. “Wide Angles” pakub palju vihjeid jazzi minevikule, olles samal ajal värskelt uus. Vihjed jäävadki viideteks, üht kitsast võimalust pole, ongi avar haare. Sügavat jälge ei jäta, aga kuulamisnurka avardab küll.
Lood plaadil:
1. Broadband
2. Cool Day in Hell
3. Angle of Repose
4. Timbuktu
5. Night Jessamine
6. Scylla
7. Brexterity
8. Evening Faces
9. Modus Operandy
10. Never Alone