Psühhedeelia ja rockisegune jätsiv helikeeris, improvisatsioon ja võnked undergroundist – see on Megan Quartet, elavana, kinni püütud otse kontserdilavalt.
Vastates küsimusele, mis on improvisatsioon, ütles saksofonist Steve Lacy kunagi ammu, et tegelik improvisatsioon on see, kui püüad mingi mõtte kuuldavaks öelda mõnekümne sekundi jooksul ja mõtlemisaega sul pole kübetki. Samal ajal on komponistil selle mõnekümne sekundi muusikaga täitmiseks aega terve igavik. Selle mõtte väljendamiseks kulus Lacyl endalgi vaid mõnikümmend sekundit.
See stseen on pärit ühe legendaarseima impro-kitarristi Derek Bailey improvisatsiooniraamatust, mis peaasjalikult tiirutab ümber küsimuse, mis ikkagi on muusikas improvisatsioon.
Hiljuti teise plaadi välja andnud Megan Quartet on oma liikumisala piiritlenud seal, kus kohtuvad improvisatsioon ja etteplaanitsetus, alateadvust kompiv spontaansus ja korrastusi ihalev teadvus. Seepärast tundubki ühel kuulamisehetkel, et toimub kohtumine abstraktsusse eksinud rockjazziga ja mõni viiv hiljem, et tegemist on hoopis 60ndatest võrsunud psühhedeelse prog-rockiga.
Aga taoline lahterdamine ei vii kaugele. Seoste otsimine, ja ka nende leidmine, on ebaimprovisatsiooniline tegevus, mis piirab mõtte vaba lendu. Aga just mõttevabadus ja julge sööst tundmatuse on Megan Quarteti muusika juurde jõudmise võti.
Albumi “Are You Insured?” pealkiri on väljakutsuv ja peaks enne kuulama asumist mõjuma hoiatusena. Paraku on tänapäevases maailmas ekstreemsusi ja ohte mänguliselt läbi elatud ja virtuaalsel moel kogetud juba nõnda palju, et sugugi mitte kõik ohud ei tundu ohtlikud. Ammugi siis muusika kuulamine. Tõele au andes levib undergroundis hoopis segasemaid ja ohtlikumaid helilaineid kui need, mis siit kerkivad. Megan Quartet näib ammutavat samadest allikatest, kuhu omal ajal paigutas oma inspiratsioonivooliku näiteks Soft Machine. On olemas mingi lõtv struktuur, individuaalsusest lugu pidavad pillimehed ja suur ports aega, mis ei kohusta esimese kolme minutiga otsi kokku tõmbama.
Plaadi avalugu “Kolmekesi”, mis salvestatud aastal 2000 Mustpeade majas “Fusion live’il” on vägagi ilmekas näide. Riff, millega pala algab, kaob vahepeal soolotsemiste sürrealismi ja helipööristesse – bassi, Rhodese ja saksofoni egotrippidesse – siis naaseb paarikümneminutilise loo keskel taas korrapära, et järgmiste minutitega jälle minna kaosesse seiklema. Ootuspäraselt lõpeb lugu normaalsusse naasnuna. Peaaegu täpselt samasugust helipilti ja huvitavat irooniaga tembitud pisinihestust võite kuulda näiteks ameerika ansambli Curlew plaatidel.
Kitarrist ja klahvpillimängija Tarvo Kaspar Toome pani oma esimese Megan Quartet kokku 1994. aastal, et esineda Tudengijazzil. Möödusid aastad, vahetusid koosseisud, bänd läks laiali ja tuli kokku, läks laiali ja tuli kokku. Ühtekokku käis grupis läbi kümmekond muusikut ja ainult liider ja tema muusikaline visioon püsisid konstantsed. Koosseis, mid kuulete plaadil (Aulis Nemvalts – saksofon, Mihkel Mälgand – bass, Rauno Rebane – trummid ja Toome ise), püsis viis aastat, kuid Toome soovis joone alla tõmmata või vähemalt mingi kokkuvõtva kaare joonistada. Et fikseerimise kaudu möödunu lõplikult selja taha jätta ja siis edasi liikuda. Kuhu? Lihtsalt edasi. Sest muusika on kui jalgratas, arvab Kaspar. Ta ise on kümmekond aastat kasutanud liikumisvahendina jalgratast ja sõitmise tunne vormib ka tema muusikat. Füüsiline kontakt liikumisega, aisting, et sa ise juhid, mitte ei juhita sind, suured ja väikesed teed, rajakesed ja võsaveered. Muusika on talle olnud reis ning Megan kui uute maailmade avastamine, millest ta varem polnud teadlik.
Möödunud Jazzkaarel esines Tallinn Undergroundil Tarvo Kaspar Toome juhatusel mitte Megan Quartet vaid ansambel Mesi. Ju oli sel nimemuutusel mingi tagamõte.
Kunagi oli Toomel kinnisidee olla originaalne ja eriline. Ta tunnistab, et Megan Quartet tekkis osalt sellest, et oli muusika, mis talle meeldis, kuid mida ta ei kuulnud plaatidelt. Teise hoomatava tõuke või julgustava impulsi andis 1993 moodustunud Weekend Guitar Trio oma robertfripilikke Guitar Crafti kitarrimustritega. Hilisem tõdemus, et hoopis varem tegid Soft Machine, Zappa ja King Crimson – ehkki kõlades teistmoodi – midagi sarnast sellele, mis realiseerus Meganis, oli talle mõneti pettumus.
Kuulates Megan Quarteti muusikat, eriti seda, mis kõlab plaadil “Are You Insured?”, on vältimatu kummastatud reaalsuse aisting, mis sarnaneb David Lynchi filmikujutiste vaatamisel kogetule. Toome tunnistab, et suur osa Meganist on tema meelest tegelikult “kuri” või vähemalt kaamoslikult depressiivne. Eelmine plaat “Katus” (samuti kontsertsalvestused) oli rõõmsam. Lood, mis kõlavad teisel plaadil, aga on katarsislik tunnetevallandus surutise perioodist.
Ja oh kui palju muusikat ja kunsti on voolanud jõeks just sellest lättest. Alati mingites nüanssides erinevalt, kuid ikka kätkedes eneses karjet – mõnikord tasast ja vaikset ning vahel supernoovaks plahvatavat kisendust. Siin on mõlemat, kätketuna kitarri vooluvõrkudesse, helikeeristesse ja korrastust otsivasse rütmikaosesse.
See on huvitav ja kummaline fenomen. Kuigi tõrjutud harvade kontsertidega kõlama pisisaalides ja kõrvalistes klubides, toimib seesugune muusika kui majakas, mis lähetab eetrisse kontakti otsivaid signaale ning enamasti ka leiab üles oma kuulaja – selle, kellega võnkesagedus ühtib. Võib tunduda, et taolise kontakti loomise tõenäosus praeguses üleküllastatud infodžunglis on sama kaduvväike kui kosmosesse saadetud sõnumi abil teiste tsivilisatsioonidega suhtlemine, kuid see tunne petab, sest ta on pärit ratsionaalsest maailmast, muusika ja tema vaimuvõnked ilmuvad aga otsekui mujalt. Ainult üks irratsionaalne seaduspära valitseb nonde veidrate kõrvalhoovuse muusikate retseptsioonis – kõrvapaarid ja sugulashinged leiab tema signaal üles vaid juhul kui võngete allikas on piisava tugevusega majakas. Megan Quartet on üks selline majakas.
Plaadi teine lugu “Võsas” ongi lynchilik poolpsühhedeelne morfitud reaalsus, mis kulgeb aeglaselt. 12-minutilise pala esimesele paarile malbele minutiline järgneb lõik kurjakuulutavat vaikust ja siis lastakse lavale tagasisidestusefektiga mürakitarr, mille heli aeglaselt kui tõrv valgub mööda muusika aegruumi laiali. Pinge on huvitav, ta neelab endasse, meelitab kaasa justkui pahategu. Ta kasvatab ennast nagu Fripp Crimsonis seda vahel tegi. Ainult et Toome karje on animaalsem. Lõpuks viskleb ta kui haavatud loom, tema meeleheide ja vali kurbus on täiuslik.
Teine paarikümneminutiline lugu “Venekeelne” võiks alguse poolest vabalt kuuluda progeklassikasse, kuhugi 70ndatesse. Saksofoni mängitud meelejääv lühike meloodiakäik tekitab helge ja puhta märgi. Õhku läbipaistvaid pitsmustreid tikkiv Fender Rhodes läheneb sammhaaval jazzimprovisatsioonile ja jazz-rockile. Korrapärast eemaldumise protsess kulgeb hästi mõõdetud aeglusega ja ilma astmelisuseta. Pikad soolotsevad egotripid ja kohatine umbejooksnud paigaltammumine kuuluvad seesuguse musitseerimismeetodi vähemalt live-situatsioonides juurde loomuldasa. Nii nagu ka lõpuminuteil reaalsesse maailma ehk algse meinstriimmustri juurde naasmine, olles vahepeal “käinud ära”, maitsnud müra mürgipeekrist, purustanud mõned unistustevitriinid ja teinud muid karutükke.
Plaati lõpetav “3 punkti” vältab oma veerand tundi ja algab kajatatud distortion-kitarri uitleva huvitava otsinguga. Kohati meelitab Toome hirmpõnevaid helisid kitarrist välja, painutab pikki noodiotsi suisa füüsiliselt – materjal kaardub pingesse nagu terasvarras. Rahutusse pulbitsevasse agooniasse suundub ta seejärel, sinna, kuhu lähevad paljud nimetud otsingud. Müra, müra ja müra. Terasharjaga puhastav müra. Vaikuse antipood. Raev ja rahunemine.
Tarvo Kaspar Toome kuulub põlvkonda, kellele jäädvustav salvestus on olulisem kui haihtuv kontsertesitus, kuigi viimane on spontaanne ja kõigi oma ootamatustega, rutiinide ja ekstaasidega elav. Need neli lugu on kontsertsalvestused, mis elavad oma elu edasi plaadil. Jäädvustamine fikseerib muusika kui skulptuur kujutise. Ta lõpetab millegi, kuid ei vangista kujutlusvõimet. Kuid mingi paratamatu lõpetatus selles ometi on, mingi joone alla tõmbamine.
Just sellisena selgitab Tarvo Kaspar Toome “Are You Insured?” olemust. Ta lõpetab ühe perioodi, tahab edasi liikuda. Uus võib, aga ei pruugi olla uus Megan. Praegu on ta hõivatud ansamblitega Mesi ja Lippajad. Sõpruskonda ja tegevusareaali kuuluvad veel Luarvik Luarvik, Beggar’s Farm, Romb ja Phlox. Võnked jätkuvad.