Kui Andreas Schaereri nime tänavuse Jazzkaare kavas nägin, oli kohe selge, et sellele kontserdile peab minema. Mäletan Schaererit ja tema tookordset kentsaka nimega ansamblit „Hildegard lernt fliegen” (e. k. „Hildegard õpib lendama”) juba sellest ajast, kui Jazzkaare koduks oli Tallinna sadama alal paiknev Merepaviljon. See oli aastal 2013, enne kui festival Telliskivi Loomelinnakusse kolis. Tookord oli temaga koos laval terve ansambel puhkpillirühmaga, aga teatud mööndustega võis Andreas Schaereri kohta juba tollal öelda „mees nagu orkester”, sest mõlemal temalt toona soetatud plaadil on kogu muusika ja suurem osa laulusõnu Schaereri enda kirjutatud.
Aastal 2024 oli Andreas Schaerer tagasi Tallinnas Jazzkaarel. Koos temaga oli laval ainult kitarrist Kalle Kalima, kuid sellisel peaaegu orkestri mõõtu väljendusvahenditega mehel nagu Schaerer ei jäänud sellest väheks.
Esiotsa tundus, et Schaerer on ampluaad vahetanud ning risti-rästi põimuvate repliikidega kiire ja pöörase muusika asemel kulgeb tema vokaal nüüd Kalle Kalima kitarriga mestis mahedate ballaadide lainetel. Aga seejärel selgus, et varasem energia pole kuhugi kadunud, see on lihtsalt osaliselt ümber suunatud, näiteks tegelema olemuslike küsimuste ja filosoofiliste mõtisklustega. Kasvõi arutlema, kas evolutsioon veel kestab või on see nüüdseks lõppenud ning kas vajaksime uut evolutsioonikultuuri? Niisuguse sisuga oli üks Kalle Kalima kirjutatud laul, mille tekst pärines Kalima abikaasalt, kuid teksti aluseks olevad pikad vestlused olevat Andreas ja Kalle maha pidanud omavahel.
Hiljemalt kolmanda loo järel oli filosoof-Schaerer aga oma mõtlemismütsi varna riputanud ning andis teatepulga üle hüperaktiivsele mees-nagu-orkester-Schaererile. Ajaga polnud temagi just nooremaks jäänud, kuid energiat paistis tal endiselt jätkuvat, isegi sedavõrd, et tabasin end imestamas, millal ja kuidas ta kogu selle biitboksimise, laulmise ja häälitsemise vahel õieti hingata jõuab. Ühekorraga trummikomplekti, vokalisti ja veel kedagi kolmandat kehastav Schaerer oli oma vokaalsed kiirreageerimisvõimed arendanud legendaarse Bobby McFerrini lähedasele tasemele. Õnneks mängis Kalle Kalima vahepeal paar kitarrisoolot ning see lahendas ka hingamispausi puudumise probleemid. Kontserdi kolmas panustaja bassist Björn Meyer sobitus taustale, ladudes muusikalist vundamenti peaaegu nähtamatuna.
Andreas Schaerer, Kalle Kalima ja Björn Meyer „Evolution”
- aprill kell 20.00, Fotografiska
Koosseis:
Andreas Schaerer – laul, beatbox
Kalle Kalima – kitarr
Björn Meyer – bass
Fotograaf: Sven Tupits
Vaata kontserdi fotogaleriid.