Maria Faust on andekas ja mitmekülgne muusik, kes sel Jazzkaarel astub üles 27. aprillil toimuval intiimsel kodukontserdil. Maria Fausti intervjueeris noor meediatiimi vabatahtlik Laura Abe.
Millise teie teosega on teil kõige tugevam side?
Tavaliselt on see alati viimane, sest esiteks ma elan seda läbi veel ja ma ei ole seda veel lõpetanud. Teose loomine ei lõppe lihtsalt teose lõpuga, sest see sama teema sinu elus jätkub. See, mis sind ajendas kirjutama sellist teost, ei lõppe sellega ära. Ilmselt jätkub veel võibolla aastaid, võibolla tuleb sellele muusikateosele järg.
Minul on praegu viimane see, mis ma tegingi Jazzkaare ja Tallinna kammerorkestrile “Si vis amari, ama” (tõlge: kui sa tahad, et sind armastatakse, siis armasta). See enesearmastamise kunst ja see teema on minu arvates… Mulle tundub, et ma ei ole mitte kunagi paremat muusikat kirjutanud kui see. Mulle see teos esimest korda võibolla tervikuna meeldib.
Kas teie jaoks teiste inimeste tunnustus tähendab midagi?
Ei. Selles mõttes tähendab ja ei tähenda. Ma ikkagi saan aru, et see on meeldiv, kuid see on hästi lühiajaline. See on nagu õnnetunne. Õnne saab mõõta hetkega, aga teekond on pikk. Sa võid saada ühe auhinna, aga mis sa teed kahe kuu pärast. Kedagi ei huvita, keegi ei mäleta. Keegi ei mäleta neid auhindu peale sinu enda, kahjuks see nii on.
Kas teid on kunagi hirm tagasi hoidnud? Kas olete kartnud, et kuidas teos rahvale meeldib?
Seda ma ei karda. See, mis teised minust arvavad, selle peab hästi kiiresti endast välja saama. Sellega peab ikka tegelema. Sellest, mis publik ja teised arvavad, pead sa kohe aru saama, et see pole objektiivne, sest nad võivad sind vihata kohe, kuna sa näed teistmoodi välja või kui sa räägid teistmoodi. See ei ole objektiivne mitte kunagi ja see absoluutselt ei olene sellest, et sinu muusika on hea. Nad võivad sind ikkagi vihata. Ja kui sa saad sellest aru, siis sa oled nagu vaba. Ühel hetkel sa saad sellest aru. Ma mäletan küll seda hetke oma elus, kui ma sain aru ja kõik muutus lava peal. Ma olen alati kahelnud endas laval ja mingil hetkel ma sain aru, et sellepärast nad ongi kahtlevad, sest ma ise ei ole endas kindel ja ma kardan. Ja sellest hetkest pöördus minu elu jäädavalt, aga selleks ma pidin käima laval hästi palju, et seda tunnetada ja aru saada, et need inimesed ei ole objektiivsed. Nad on täpselt samamoodi avatud ja ootavad lihtsalt. Ja mõnele ei hakkagi kunagi meeldima. Sa või ükstapuha, mida teha. Midagi ei juhtu, kui sa ei meeldi neile. Mitte midagi.
Aga hirmud on muud asjad. Ja hirm, et ma ei suuda puudutada, et ma ei oska seda võtit kasutada. Mul on võti, aga ma ei oska seda ust lahti teha. See hirm on alati. Et sul on üks võti ja kakssada tuhat võtmeauku, et sa ei leia seda õiget kohta üles. See hirm on ikka. Ega see õnnestumine läbi minu enda tule. Kas ma olen saanud sada kümme protsenti endast kätte või ei ole, et ma ei jäta endale mitte kunagi varu. Inimesed arvavad, et peaks jätma varu. Muusikas ja kunstis ei saa seda varu olla, seda ei tohi olla, sa pead alati üle minema. Ja sa maksad selle eest. Lohutuseks võib olla, et sul ei ole mitte kunagi igav. Nende kannatuste eest sa saad ikka väga palju tagasi ka. Kui sa teed ausalt ja leiad selle võtmeaugu üles, siis publik on sinuga jäägitult koos ja sinu muusikat mängitakse, tahetakse, saadakse aru sinu loost ning see puudutab neid ja see hakkab ise oma elu elama, siis on see õige. Õige võti õige võtmeauguga. Kui ma saan selle võtme inimese sisse ja keerata seda ning ma saan selle kätte, siis see on õnnestumine. Aga mis nad minust arvavad, see ei loe.
Kui palju teie arvates ühiskond muusikuid hindab?
Kui palju ühiskond üldse ühte indiviidi või inimest hindab? Ühiskond armastab kangelasi. Ma ei tea, miks meil on vaja neid superhero’sid. Meil on vaja seda. Meie ühiskond vajab pidevalt ja on pidevas otsingus, et leida see uus kangelane. Aga kangelane on ka inimene, et varem või hiljem ta koperdab ja midagi juhtub.
Ma ei tea, kas inimene hindab, kas ühiskond hindab üldse… Kas me hindame üksteist? Ega ei tea, ei oska selle kohta midagi öelda, kas nad hindavad või ei hinda, aga muusika on vajalik. Isegi kui tekivad uued poliitilised jõud ja öeldakse, et seda kultuuri tegelikult üldse vaja ei ole, siis teadlikult või mitteteadlikult kultuuri tarbitakse ja kui meil kultuuri ei ole või kui meil ei ole neid inimesi, kes loovad, siis meil ei ole mitte midagi muud ka. Kõik ei saa tegeleda pangandusega või äriga, sest lõpus, kui sul on kõht täis, siis sa tahad kuulata midagi ilusat ja tahad midagi, mis sind puudutaks. See ei ole ainult meelelahutus. Meie kanda on ka see, et läbi muusika sa saad muuta niimoodi inimest, et see sama inimene, kes võibolla on parempoolne hakkab natuke teistmoodi mõtlema. Läbi muusika saab inimeste mõtteid muuta. Või suunda muuta. Ja tavaliselt positiivse poole peale. Suures osas muusika kuulamine ei tee mitte kedagi halvaks või halvemaks. Muusika kuulamine teeb inimese ikka üldjuhul paremaks või suunab teda oma probleemidega tegelema. See on nagu aken, see on nagu vabadus. Muusika on minu meelest see, milline vabadus välja näeb. See on mingisugune asi inimesele, et kui sa kuulad muusikat, siis helid avavad sinus midagi muud, kui tekst. Siis see ongi see võti.
Kodukontsert: Maria Faust soolo
Neljapäev 27. aprill 19.00
Koosseis:
Maria Faust – saksofon