04/05/2019 Maian Kärmas loob formaate, kuhu paigutada kogu Eesti jazz

Maian Kärmas, laulja, tekstikirjutaja, helilooja ja ajakirjanik, esmajoones ema ja Raadio Tallinna programmijuht, pälvis oma 14-aastase tegevuse eest Raadio Tallinna eesotsas Eesti jazziedendaja tiitli. Kärmase looming on vaieldamatult iga eestlase südames ja kõlanud lisaks meie suurimal kultuurisündmusel – laulu- ja tantsupeol. Maiani tegemiste hulka mahuvad ka koostöö eesti värskeimate popartistidega ja esinemine, viimast küll praegusel ajal vähem. Põhirõhk langebki Raadio Tallinna igapäevase programmi kujundamisele ja kuulajatele muusikalise kvaliteedi pakkumisele.

Meie intervjuu leiab aset raadiomaja kuuendal korrusel asuva Raadio Tallinna väikeses kambrikeses, kus Maian pesitseb ja oma laitmatul muusikamaitsel lendu tõusta laseb. Enne intervjuu algust räägib Maian elevalt JT Conceptioni tegemistest.

Sa pälvisid Raadio Tallinna eestvedamise eest nimetuse Eesti jazziedendaja 2019! Millised tunded sind siin Raadio Tallinnas tehtud töö taustal ja tegutsedes valdavad? Praeguseks on ära märkimine ehk juba veidi seedinud.

Kui kõrval on nominendid, kes teevad nii palju tööd – korraldavad festivale, haldavad Music Estoniat, õpetavad ja teevad oma tööd missioonitundest, siis on auhinda raske omaks võtta. Raadio Tallinn on eksisteerinud küll 14 aastat, toetades igakülgselt kvaliteetmuusika esitust, millel on tavalises leviraadios väga vähe eetriaega. Teen seda loomulikult kirega, kuid selles valguses, mida kõike veel ära tehakse ja millised olid kaasnominendid, paneb see mind kohmetuma. Minu armastus eesti jazzmuusiku vastu on muidugi suur! Ja auhind annab juurde väga palju inspiratsiooni ja tuhinat. Nägin, kui hea meel oli kõigil viiel laureaadil oma auhinna üle!

Jazziedendaja kategoorias olnud kaasnominente ei saa ilmselt ikkagi konkurentidena võtta.

Olen adunud väga toetavat suhtumist kogu jazzikogukonnas. Pigem valitseb „kui ma saan sind kuidagi aidata“ mentaliteet. Juba see, kuidas nii ilmselget armastust, lugupidamist ja elevust täis Mihkel Mälgand Raul Söödile auhinna üle andis, kõneleb enda eest.

Sa ütlesid, et armastad eesti jazzmuusikut ja -muusikat. Kuidas jazz sinuni jõudis ja kuidas arm alguse sai?

Hea küsimus! Minu „rikkus ära“ Ain Agan, kes on olnud mu kolme plaadi tegemise juures, aidanud ja olnud sõbraks – sealt see alguse sai. Raadio Tallinna ettepanekuga ei käinud omal ajal kaasas jazzi- ega maailmamuusikajuttu – mul olid vabad käed. Soovisin teha väljakujunenud ja nõudlikuma maitsemeelega kuulajale programmi, valisin neid stiile, mis parasjagu raadiotes ei kõlanud, millel ei olnud nii-öelda oma väljundit, ja üritasin luua tasakaaluka kokteili. Alguses oli see turvaline segu täiskasvanute poprokist, Michael Bublest ning Norah Jonesist. Kümne aasta jooksul nihutasime neid piire laiemaks ja ühel hetkel oli kuu plaadiks täismahus instrumentaalplaat Joel Remmel Triolt. Mängisime keset haljast tundi täispikka instrumentaaljazzi! Tegin ka lauljana sageli jazzmuusikutega koostööd ja olin Viljandi Kitarrifestivali toimkonnas. Kõik need asjad süvendasid armastust jazzi vastu. Lisaks, kui Raadio Tallinn käivitus, töötasin ühes toas toonase Vikerraadio muusikajuhi Olev Ehrlichiga ja Anne Erm käis meie juurest tihti läbi. Algpunkt Raadio Tallinna jazziseemnele oligi see, et jazzil ei olnud üldse eetriaega. Tänaseks on Jazzkaar teinud ära väga suure töö, harides meie kuulajaskonda. Sellest on saanud kvaliteedimärk – inimesed usaldavad ja tulevad kuulama, avastades uusi maailmu. Kuulaja võtab mängleva kergusega vastu midagi, mida ta võib-olla 20 või 30 aastat tagasi veel vastu ei võtnud. Ja kui pool saali tõstab Vabal Laval küsimuse peale „Kes kuulab Raadio Tallinna?“ käe püsti, siis on väga hästi! Sihtgrupid on teineteist leidnud.

Ainult jazziraadioks seda siiski nimetada ei saa?

Kindlasti mitte. Eesmärk on leida lainetus stiilide vahel, et inimene ühest ei küllastuks. Praeguseks on Eestis palju materjali, mida mina isiklikult tahaksin juba eetrisse panna ja Raadio Tallinna stiilipiire veel laiemaks venitada, aga sellega läheb veel mõningad aastad aega. Just ülejäänud stiilid jazzi vahel on need, mis aitavad leida tasakaalu, et inimkõrv ja -meel ei väsiks liiga rammusast kõrvatäiest.

Milliseid stiile sooviksid sisse tuua?

Kindlasti soovin olemasolevaid stiile palju julgemalt käidelda ja tekitada jõulisemaid stiilivangerdusi. Aja jooksul on Raadio Tallinnas maailmamuusika žanr kitsamaks jäänud. Pidime vähendama Lähis-Ida ja musta mandri muusikat, sest kuulaja ei olnud veel valmis. Tagasiside, mis on Raadio Tallinna puhul ülimalt konstruktiivne ja viisakas, andis kohe signaali, et mitte veel. Jätsime sisse Ladina-Ameerika, bossanoova ja üksikud Euroopa pärimusliku taustaga valikud. Siin tahaks kunagi uue laiendamise teha. Soov on leida ka formaate, kuhu paigutada kõike, mida eesti jazzis tehakse. Sooviks teha oma kontserdi- ja intervjuusarjasid, laiendada muusikavalikut ja pakkuda seda 24/7, kuid selleks on vaja tervet toimetust. Hetkel vastab Raadio Tallinna muusikavalik suuresti minu käekirjale ja juhindub kohatisest tagasisidest. Võiks olla rohkem arvamusi ja läbivalgustatust, kuid antud oludes on läinud niigi hästi!

Raadio Tallinn esitleb tõeliselt häid plaate ja kombineerib head muusikat, samuti on veel aktuaalne Suurbritannia ja Prantsusmaa raadiosaadete vahendamine. Kuidas sinu valik sünnib?

Seos BBC ja RFI-ga on jäänud alles vanast ajast. Tõele au andes tähistame maikuus Raadio Tallinna sünnipäeval tegelikult muusikaprogrammi sünnipäeva. Veel enne muusikaprogrammi oli Raadio Tallinn mõeldud kohalikele välismaalastele, täistunnil esitati inglise keeles meie kohalikke uudiseid, lisaks kanti satelliidi vahendusel peale BBC ja RFI üle ka Deutsche Wellet, mida nüüd enam satelliidid ei edasta. Interneti tulekuga muutus Raadio Tallinna kuulatavus kasinaks ja sagedust otsustati kasutada muusika jaoks. Praeguseks alles jäänud kahel kanalil, BBC-l ja RFI-l on väga tänuväärne kuulajaskond. Kui mõni aasta tagasi muusikaprogrammi mitme tunni võrra laiendasime, oli peale rõõmustajate ka kurvastajaid.

Muusikavalik on puhtal kujul intuitiivne. Formaadid on loomulikult ka sõnastatud – jazz, maailmamuusika, vanad svingi- ja souliklassikud, vahele õrnalt alternatiivset popmuusikat-rokki-folki – eesmärgiga, et kõik sulanduks ilusaks lainetuseks ja oleks vastuvõetav nõudlikule maitsele, sealjuures kedagi ehmatamata; annaks vaimule toitu ja toetaks ka tegevuses olemist. See on teostatav eesmärk ja toimetan intuitiivselt selles suunas. Keskeltläbi neli korda aastas tabab mind paratamatu inimlik tupikseis, mille puhul on variant oodata ära puhkus või küsida sõbralt nõu. Muusikatoimetaja Taavi Otsusega Vikerraadios ühes ruumis töötades sai end maha laadida, praegu olen omapäi kahe-ruuduses ruumis koos ühe arvutiga. Sellisel hetkel mõjub auhind väga turgutavalt!

Kuidas sa end kõige keskel – veel ka loomingut luues, tekste kirjutades, esinedes ja nii edasi – laed?

Laadimiseks ei olegi väga mahti ja tükil ajal ei ole ma ka esinenud. Mingi lugu tikub ikka välja ja siis ei ole midagi parata, tuleb paar öötundi varastada. Sageli tekib muusikatoimetaja ja laulukirjutajana tunne, et ei ole mõtet rohkem kirjutada. Kõik hea on juba tehtud ja lisaks väsib ka kõrv. Kõiki lugusid eetris ei või lõpuni südamesse võtta ja oma vaimse tervise huvides muutudki muusika käitlejaks. Muidugi, kui saabub vabariigi aastapäev või emakeelepäev, siis veedan pikad ja emotsionaalsed päevad eestimaise muusikaga. Teades taustsüsteemi ja seda, mida inimesed on oma muusikasse investeerinud, on see emotsionaalses mõttes paras purakas! Kuna 365 päeva aastas peab midagi eetris olema, siis peale suvepuhkuse kõrvale väga puhkusemomenti ei ole. Eelmisel suvel oli küll hetk, kus võtsin jõuga vaba nädala üksi olemiseks ja kõndisin pikalt rannas, kus oli täielik vaikus ja loodushelid. Looduse heli on inimesele ikka kõige omasem, kõige tervislikum, kõige puhastavam ja kõige vajalikum. Kui muu ei aita, tuleb vist endale linnulauluplaat osta!

Kas mingit rolli sinu elus saab üldse esile tõsta?

Elu pragmaatikas on järjekord selline: ema, Raadio Tallinna muusikatoimetaja, tekstikirjutaja, ja kui sellest aega üle jääb, siis teen endale ka midagi. Siit ka põhjus, miks eelmisest plaadist on neli-viis aastat mööda läinud. Isiksusena on asjad muidugi põimunud – kui ma ei saaks üldse loominguga tegeleda, poleks ma terviklik ega normaalne inimene!

Üks suurimaid „festivale“ on ju veel tulekul – on laulu- ja tantsupeo juubeliaasta. Noorte laulu- ja tantsupeol „Mina jään“ olid sa tegev nii muusika kui tekstide loojana. Millised põnevad ajad sind tänavu ees ootavad?

Mind ootab ees kooriga laulukaare alla minek. Noorte laulu- ja tantsupeole tõmbas mind kaasa Meelis Kompus, see oli väga tore ja väga õpetlik kogemus. Sain aru, et mul on konti teha väga süsteemselt tööd. Üha enam meeldivad mulle pakkumised, kus on võimalik teha täisulatuses ja -kontseptsiooniga asju. Ma ei ole väga osav poplaulu sõnade tegija, aga Uudo Sepa plaati mulle meeldis teha! Algusest lõpuni sai koos artistiga tervikut hallata. Mu enda kaks viimast plaati on samuti ühe kindla keskse teema ümber sündinud, mille ülesehitamine pakkus väga suurt naudingut. Tantsupeoga seonduvalt ajasin ka ühte väga kindlat kontseptuaalselt asja, kus kõik kirjutatu oli hästi suure seltskonna vastastikune peegeldamine. Oluline oli jõuda kõiki osapooli rahuldavale tulemusele, kus lugu saab jutustatud ja sõnum edastatud. Väga äge oli see ilmaviperus, mille tõttu üks etendustest ära jäi, sest saime kindla vastuse oma küsimusele, kes võtab Eesti elus teatepulga üle. Vabaduse väljakul korraldatud peoga vastasid noored sellele ilmeksimatult. Siis ma nutsin! See oli minu jaoks väga rahustav signaal. Selle peotiimi üks ägedamaid lisasaavutusi oli seegi, et me vaidlesime palju, aga vaidlesime endid sõpradeks. Selle õppetunni võtsin endaga kaasa.

Mainisid oma tänusõnades auhinnatseremoonial ka järjepidevust. On see üks olulisemaid osiseid meie muusikamaastiku arengus?

Tooksin siin mängu ka eestlase lõputu kultuurinälja üldisemalt või äratundmise, mis tuli koos üleeuroopalise rahvusriigi idee algega. Eestlased said eos aru, et laste hariduse nimel peab rabama, ja mitte ainult koolihariduse, vaid ka selle nimel, et kodus oleks kultuuri, mis rikastab elu. Et oleks raamat ja pill ning keegi mõistaks nendega midagi peale hakata. Eestlane on mõistnud ja hoidnud kinni asjadest, nagu laulu- ja tantsupidu, mis annavad meile ühiskonnana jõudu. See on üle kantav meie jazzikogukonnale, mis teab selgelt, kuidas on vaja toimetada, et olla elujõuline. Selline „vaimuselgroog“ on eestlasel sees ja sealt sünnibki järjepidevus.

Mis sulle 30. Jazzkaarelt, mõnelt külastatud kontserdilt silma jäi?

Alustuseks jäi silma see, et Jazzkaar on saavutanud festivalikorralduses vilumuse ja see tuleb neil väga elegantselt välja. Jazzkaare kohtumine Telliskivi, Vaba Lava ja Punase Maja keskkonnaga on väga õnnestunud sümbioos. On suudetud luua mesilastaru, mis mõnusalt toimetab. Lisaks on neil muljetavaldav kõrvalprojektide haldamise oskus – võimekus minna inimeste kodudesse, linnaruumi ja teha programme, kus on võimalik osaleda noortel. Pileti ostsin varakult Bernhoftile, tänu auhindade jagamisele kuulsin ära ka Joshua Redmani, mis oli vägev. Liina Saar meeldis ja omamoodi katarsise sain ka avakontserdist. Peale Karja ja Rajandi epopöad mõtlesin, et ei suuda enam midagi kuulama minna, aga Liina Saar mõjus väga mõnusalt. Joel Remmel Trio kodukontserdil käisin samuti.

Järgmisel aastal saab muidugi hulganisti kontserte kuulata, kui kohustused lubavad!

Sellega ma juba ähvardasin pereliikmeid! (naerab)

On sul artisti, keda väga Jazzkaarele ootad?

Ma ei ole üldse originaalne, aga soovin, et mõned artistid tuleksid tagasi! Lizz Wright on minu suur lemmik – ta on oma muusikas helge jutlustaja, preestrinna. Mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui Gregory Porter tagasi tuleks – ta on meie aja Nat King Cole. Instrumentaaljazzi ootan samuti. Armastan norralasi. Väga hea laulukirjutaja ja jutustav laulja Torun Eriksen võiks tulla, ta ei ole veel käinud. Alati, kui Jazzkaare kava teatavaks tehakse, vaatan muidugi suure huviga kõigepealt meie omi – ikka oma kultuuriruum ja ma nii elan neile kaasa. Aina ahnitseks seda kõike!

Vestleme veidi veel Maiani prantsuse keele oskusest ja sellest, kui hea meel tal on, et temast õpetajat ei saanud. Raadio Tallinna toakeses on mõnus ja hubane. Raadiomaja kuuenda korruse ruumid ahvatlevad Maianit järjest enam seal kontserte korraldama, millest osa juba õige pea aset leiab. Hoidkem siis tema tegemistel Raadio Tallinnas, 103,5 MHz, silma peal!