Cubanisimo õigustas oma ülivõrdes olevat nime igati, tuues muusikasse kõik kõige kuumemad ladina-ameerika rütmid, kirjutab Eliis Vennik.
Maailmaküla viimase festivalipäeva tantsulisema muusika esindajad tulid Kuubast. Ansambel Cubanisimo liikmed ei väsinud laval kordamast, kuivõrd kuum ilm on Eestis ja kui temperamentsed on inimesed. Võis ju muusikuile selline mulje jäädagi, sest suviselt lõõskav päikene ja tantsivad massid saatsid suhteliselt pikaks veninud kontserti algusest võiduka lõpuni.
Kontserdile elas kaasa Eliis Vennik.
Muusikud olid vist eksitavalt kuulnud, et eestlased valdavad suurepäraselt Hispaania keelt, sest kogu esinemise vältel kutsuti inimesi just selles keeles pidevalt dialoogile. Suuremale osale publikust jäid need püüded muidugi ühepoolseteks ja see tõi muusikute nägudele kavalat muiet. Siiski on muusika see kõige universaalsem keel ja arvatavasti jõudis sõnum publikuni ka sõnadeta.
Tänavusel festivalil esines koguni kaks bändi, mida suureliselt Buena Vista Social Clubiga võrreldud on: Kékélé ja Cubanisimo. Esimene Kongo Demokraatlikust Vabariigist, teine aga Kuubast. Peab tõdema, et eks on ruumiline ja kultuuriline lähedus Cubanisimo tõesti buenavistalikuks vorpinud, samas kui Kékélé pigem puhtama omapäraga võlus.
Viljeldi siiski märkimisväärselt erinevaid muusikalisi suundi: kongolased panid rõhku rumba taaselustamisele, samas kui Cubanisimo õigustas oma ülivõrdes olevat nime igati, tuues muusikasse kõik kõige kuumemad ladina-ameerika rütmid. Kuulda sai samba, salsa, mambo, cha-cha, guaraha, bolero ja kõigi nende segamisel tekkivaid muusikalisi leide.
Kontsert ei muutunud hetkekski kuulajale igavaks ja iga järgnev lugu tõi endaga uut värskust juurde. Lava ees võis tantsimas näha hulgaliselt inimesi, keda muusikud pidevalt innustasid ja kiitsid. Bändi naissolist palus mitmelgi korral publikult lausa abi – üks julge eesti neiu tõsteti lausa lavale, et too lauljannale tantsusamme ette näitaks.
Cubanisimo esinemispaigaks oli valitud kloostrimüüridest pisut eemale jääv väiksem lava ja seda nii muusika nautlejate kui tantsulõvide suureks õnneks. Nimelt ei ole kloostrivaremete põrandakatteks pandud kruus just kõige sõbralikum materjal tantsupõrandaks ja väljaspool müüre jäi ära ka ebameeldiv kajaefekt, mis pisut nii mõnegi kontserdi head taset rikkus.
Kontserdi lõpulugu tuli publikul aga kuulata läbi teiselt lavalt kostuva segava müra, sest ilmselt ajaliste piirangute tõttu hakkas just sel hetkel laval esinema folgilik Värttinä. Kuna müra summutas ka publiku aplausi, jäi lisalugu seekord kahjuks tulemata.
Muusikud ei lahkunud aga festivalipaigast kaugeltki kohe peale kontserti. Kuuba mehed leidsid platsilt hulgaliselt veetlevaid eesti neide, kellega vestlust arendada ja ka tükk aega peale kontserdi lõppu võis veel lava ees mõnd üksikut tantsijat kohata. Silmaga nähtavalt ja kõrvaga kuuldavalt on nõudlus sellise muusika järele Eestis olemas. Jääb üle vaid loota, et tulevikus leiavad oma tee Eestisse veel paljud Cubanisimo taolised grupid.