Liisi Koikson: muusika võib täiesti erinevaid inimesi kokku siduda - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

10/05/2023 Liisi Koikson: muusika võib täiesti erinevaid inimesi kokku siduda

Intervjuud Laura Abe

Miks on teie arvates muusika ühiskonnas vajalik?

Liisi Koikson: Muusika on minu arust kõige ülene. Ta võib täiesti erinevaid inimesi kokku siduda. Kas siis muusikat mängides või muusika fänn olles. Ma arvan, et muusika on selline jõud, mis võib siduda täiesti ootamatuid inimrühmasid, kes võibolla igas asjas ei näe asju ühtemoodi, aga muusikaga nad tunnetavad end sarnasena.

Milline oleks teie arvates maailm ilma muusikata? Kas te suudaksite seal elada?

Liisi: Ma olen muusik, aga tegelikult oma päevas ma enam ei tarbi palju muusikat. Ma olen selle perioodi läbi teinud, kus ma hästi palju tahtsin muusikat ahmida. Nüüd ma seda väga enam ei tee, vaid tarbin sõna rohkem, kellegi tarka juttu. Seda enam, kui muusikast on pikk paus olnud ja ma olen soudcheck’is ning kuulen, kuidas Joel mängib, siis see vaakum on natuke aega muusikast eemal olnud ja kui ma saan seda jälle tunda, siis see on tõesti imeline. Kui ma kogeks maailma niimoodi, et ma ei teagi üldse, mis see muusika on, mis siis seda asendaks? Kas sport asendaks seda?

Joel: Sport on ikkagi teistmoodi, sport ei ole taustaks. Muusika on meie ümber. On nii inimtekkelist muusikat kui ka meid kogu aeg ümbritsevat heli. Ilma viimaseta maailma ette ei kujutaks. Teistpidi ei kujutaks ette ka seda, kui ei oleks muusikat võimalik ise teha või kuulata.

Liisi: Muusika on mustrid ja maailm on täis mustreid. Lastele õpetatakse laulmist, et nad õpiks värsimustrit ja viisimustrit. Neil on seda vaja, et see looks nende peas seosed. See on mingisugune põhi alus. Ilma mustrita oleks raske.

Joel: Kohati mulle isiklikult tundub, et mingit muusikat ei ole vaja. Muusikat, kus müra on rohkem. Meie ümber on hästi palju taustamüra. See mind tavaliselt ei häiri, kuid aeg ajalt võib ikkagi natuke segada.

Liisi: Ma ei tea, kas see oleks parem, kui oleks vaikus, sest see peab looma ikka mingisugust energiat. Mingit sellist tunnet, et siin midagi toimub.

Kas teie arvates on see halb, kui noored loovad välismaise stiiliga muusikat? Kui eesti keele asemel kasutatakse inglise keelt?

Liisi: Ma arvan, et see ei ole halb, sest millestki peab alustama ja arvatavasti, kui sa alustadki sellest, mis sulle meeldib, siis sa proovid seda jäljendada, mida sa kuulad. Koolides õpetatakse kindlaid laule ja ma näen, kuidas lapsed laulavad seda tuima näoga, sest see ei ole otseselt nende valitud muusika, siis on parem, kui sa leiad entusiasmi mingites lugudes, mis sulle päriselt meeldivad. Isegi, kui need lood kellelegi teisele tunduvad halvad. Aga kuskilt sa pead kümme tuhat tundi täis saama, et sa õpiks sellega seoses oma pilli tundma ja õpid mingisuguseid ingliskeelseid sõnu. See on ka hea. Ja eestikeelsete sõnadega on suhteliselt raske muusikat teha.

Joel: Inglise keeles on lihtsam alustada. Eesti keeles enda väljendamine ja kui tahta seda ilusti teha, siis on see väga raske. Eesti keelt rütmi panna on kohati päris keeruline. Loomulikult oleks väga tore, kui jõutaks eesti keele juurde tagasi.

Liisi: Noored räpparid tegelikult jõuavad. On igasuguseid noori, kes katsetavad.

Joel: Nad leiavad selle rütmi ja peavad mudima neid sõnu natukene, aga kui see käib käsikäes eesti keele väärtustamisega, siis lasku käia. Pigem teha kui mitte teha.

 

Liisi Koikson & Joel Remmel

Laupäev 29. aprill 20.00, Fotografiska

Koosseis:

Liisi Koikson – vokaal

Joel Remmel – klaver, rhodes

Vaata ka kontserdi galeriid