2024. aasta Jazzkaare lõpukontserdi kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Laval oli New Orleans’ist pärit 14-kordne Grammy nominent, laulja ja näitleja Ledisi koos bändiga. Publik oli lauljannal peos juba avaloo „Feeling Good“ esimestest, külmavärinaid tekitavatest nootidest. Kolmanda pala ehk „Trouble in Mind“ ajal võis silmata nii mõndagi pisarates kuulajat ja õhtu lõpuks oli publik püsti ning juubeldas ja tantsis eufooriliselt.
Üheks parimaks tänapäeva vokalistiks peetava Ledisi kontsertkava koosnes põhiliselt laulja elukäiku palju mõjutanud Nina Simone’i lugudest, sekka mõni lauljanna enda pala. Naise puhul on märkimisväärne ka tema fantastiline jutuvestmisoskus nii laulus kui ka kõnes. Iga loo tuum oli taevalikult edasi antud, nii et seda oli tunda pealaest varbaotsteni. Jutustused, mida ta esitatud palade vahele oskuslikult põimis, avasid lauljatari võluvat isiksust nii kaasahaaravalt ja jätsid ta laval kohati koguni haavatavasse positsiooni. Publik oli täiesti vaimustuses.
Kristi (laulja, laulukirjutaja): Tulin ilma ootusteta, aga teadsin loomulikult Ledisit, olen teda kuulanud ülipalju. See, mida ma nägin ja kuulsin, oli lihtsalt midagi enneolematut. Ta tekitas oma laulu, sõnade ja juttudega väga hingelise kogemuse. Liigne on mainida, et tema hääl on lihtsalt midagi sellest universumist väljaspool olevat. Olen täiesti rabatud.
Kõige rohkem meeldis kogu kava terviklikkus. Kui ta ütles, et kontsert hakkab lõppema, olin täiesti kindel, et kontsert on alles pool tundi kestnud. See ongi vist hea kontserdi näitaja, kui aeg lihtsalt läheb nii meeletult ruttu, et sa unustad täielikult oma kõik argimured ja mõtted ja lihtsalt vaatad, ahmid seda kõike sisse, mis toimub laval ja naudid seda hetke nii väga.
Olen täielik fänn ning Ledisi on lihtsalt sõge inimene ja laulja. Jumal tänatud, et Jazzkaar ta siia tõi! Ma olen väga tänulik selle eest.
Pille ja Guido (näitlejad):
Pille: Ma olen selleaastasel festivalil põhimõtteliselt esimesest kontserdist alates käinud, olen kuskil 4/5 kõigist kontsertidest ära kuulanud. Olen tegelikult väga väsinud ja arvasin, et ma kuulan natuke viimast kontserti ja lähen ära. Aga ma sain sellise energialaksu, mis oli täiesti vastupidine mu ootustele. Ma olen muusikast väsinud, kõrvad tahaks vaikust, tahaks õues olla ja päikesepaistet. Aga see oli täiesti lahe, see pani nagu – vau – üle pea pani. Kogu see väsimus – täiesti läinud!
Minu jaoks kaks sellist suurimat elamust on olnud Snarky Puppy ja Ledisi. Ta oli lahe, nagu diskokera, milline energia ja kui loomulikult tal hääl tuli. Mis mind väga-väga üllatas: läksin pärast Snarky Puppyt kuulama Joep Beving’it ja vot see oli vau. Olen nüüd kodus kuulanud väga palju Spotifyst teda, kui ta üksinda klaverit mängib, see on minu jaoks täiesti muinasjutuline. Ja mulle väga-väga meeldis ka Tobias Preisig. Eesti omadest ma kõiki ei ole kuulanud, aga mulle meeldis väga Janno Trump ja Mingo Rajandi. Mul on kahju, et ma ei jõudnud M-Groupi kuulama.
Guido: Mina olen väga vähe kahjuks olnud siin, mul on iga õhtu etendus olnud. Aga olen tulnud siia õhtul hilja veel, kui midagi vähegi kuulata on. Kuulsin eile M-Groupi – see kooslus hullult meeldis, meeldis ka väga Tobias Preisig. Ootasin väga Christian McBride’i, sest ma olen teda ühe korra Jazzkaarel kuulanud. Olen nii tänulik Jazzkaarele, et nii hullult ägedat asja tehakse.
Pille: Nii lahe, kuidas maailmamuusikud tuuakse siia Eestise. See on nagu patt, kui inimesed ei tule kohale. Jube raske on, kui sõbrad-tuttavad küsivad, millisele kontserdile nad peaks tulema. Raske on ette öelda, ma võiks praegu seda teha, sest inimeste maitsed on erinevad. Ma võiks praegu ühele oma tuttavale öelda, et sina tule seda kuulama, teisele, et sa tule seda kuulama. Enne festivali algust ma ütleks, et osta pass ja käi kõigil kontsertidel, siis sa hakkad aru saama, mis sulle meeldib. Me oleme väga vaimustuses.
Midagi pole teha, kui on päris sellised tipud kohal, siis see on täiesti mingi teine energia. Ma pole muusik, ega oska seda kogemust muusikalistes terminites edastada, kuid ma saan energiast aru. Täna tekkis mul tunne, et ma tahan tõesti järgmises elus jazzlaulja olla, ja sa (ütleb mehele) oled kitarrist. See on sama nagu näitlejate puhul – ühel on, teisel ei ole seda. Seda ei ole võimalik kirjeldada, mis see on.
Merlin (näitleja, laulja), Ramuel (muusik), Norman (laulja):
Merlin: Ma ei teadnud väga täpselt, mida ma tulen vaatama, aga see oli suurepärane, ta on suurepärane laulja.
Norman: Sama. Ma ei teadnud, mida ma vaatama tulin, ma lihtsalt teadsin, et tuleb midagi lahedat ja head. Oligi väga-väga hea.
Ramuel: Ma teadsin ühte lugu Robert Glasperiga ning nägin teda ka North Sea Jazz Festivalil – ikkagi hämmastav. Meeldis kõik – see, kuidas ta oskas kohe haarata.
Merlin: Ma ei tea, kas ma olen vokaaltehniliselt kunagi nii head lauljat kuulnud.
Ramuel: Ja tema attitude, see, kuidas ta suudab rahva enda kaissu võtta ja siis lihtsalt lasebki selle najal. Filigraanne tehnika, lihtsalt rets emotsioon.
Norman: Storytelling, jutustamine.
Ramuel: Emotsioonid on sellised, et peaks koju harjutama minema.
Norman: Ühe loo ajal tekkis kurbus, ilus kurbus.
Merlin: Tõeliselt inspireeris, peaks harjutama minema jaa.
Feliks ja Tiina (ettevõtjad), Laura Johanna (töötab tervishoiu valdkonnas), Liisa Katariina (üliõpilane)
Laura Johanna: Minu jaoks on ilmselt kaks asja, mille pärast tasub elada: pere-sõbrad ehk omad inimesed ja siis live-muusika. Tõesti oli äge sünergia.
Tiina: Anne Erm toob väga-väga ägedaid esinejaid Tallinnasse, tõesti väga-väga rahul oleme.
Feliks: Ja mitte ainult ei too vägevaid esinejaid, vaid on ise ka imeline eeskuju. Viimase kontserdi viimase loo ajal oli Anne see inimene esireas, kes tõusis püsti ning ärgitas kogu publikut püsti tõusma ja tantsima, see on vägev. Imeline festival, imelised inimesed, kes seda teevad, ja ainult jõudu ja jaksu. Et igavesti-igavesti kestaks ikka Jazzkaar ja palju õnne veel kord 35. sünnipäeva puhul!
Tulime selliste ootustega, nagu iga päev oleme tulnud siia, et saada väga-väga head muusikat ja õhkkonda – seda me saime ka! Täpselt sellised muljed ka tänasest päevast, nii nagu ka kõikidest eelmisest päevadest.
Tiina: Feliks on käinud praktiliselt iga päev Jazzkaarel, iga päev rohkem kui kaks kontserti.
Feliks: Täna oli meil Christian McBride’i kontserdil kaasas ka 2-aastane lapselaps ja väga nautis. Tema pidas väga kenasti pooleteisttunnise kontserdi vastu, nii et imeline.
Laura Johanna: Täna meeldis kõik vokaalist kuni ta liikumiseni, see, et rahvas tuli kaasa.
Liisa Katariina: Lihtsalt see täiesti teistsugune energia. Kodumaised artistid on ka väga-väga tublid, aga see on midagi täiesti teistsugust, midagi ürgset tuli välja temast – see oli kihvt.
Feliks: Igal juhul tore oli sellise kontserdiga Jazzkaart lõpetada.
Tiina: Iga järgmise looga tegelikult üllatas jälle. Tundus küll, et enam väga millegagi üllatada ei saa, ja siis üllatas üha uuesti – see oli ka väga äge.
Feliks: See ka ikkagi midagi, et bluusi laulab New Orleans’ist pärit laulja, mida hing võiks veel tahta siin aprillikuises Tallinnas. Imeline!
Ledisi Sings Nina
28. aprill 20.30, JAIK
Koosseis:
Ledisi – vokaal
Brandon Waddles – klaver
Antone “Chooky” Caldwell – bass, kitarr
Greg Clark – trummid
Foto: Eve Saar