Lauljatar Aster Van Vaerenbergh bändist La Grand Bataeu tunnistas Jazzkaarele, et näeb bändi otsekui suure laevana, mis võtab inimesi peale ja võib põhja minnes muutuda allveelaevaks.
Vahetult enne Tallinnas KUMUs toimunud kontserti jagas Aster Van Vaerenbergh oma mõtteid muusikast Jazzkaare veebireporteri Merli Antsmaaga.
Räägi mulle bändist – kuidas te kõik kohtusite?
Umbes kolm aastat tagasi kohtusime ma Yves’ga (bändi pianist), sest üks ühine sõber soovis talle tutvustada mu poiss-sõpra, kes on samuti muusik. Kuna ma kirjutan ise inglise keeles laule ja olin mõned ka lindistanud, siis soovisin teada, kas üldse laulda oskan. Kuna majas oli professionaal, Yves, kohe olemas, siis mõtlesin proovida. Talle meeldis ning umbes aasta hiljem võttis ta minuga jälle ühendust, sest tal oli projektiidee peas.
Tema loomulik muusikakirjutamise keel on prantsuse keel, seega ta küsis, kas saan selles keeles laulda. Olen 15 aastat Luksemburgis elanud ja seega kakskeelne, olen õppinud nii prantsuse kui hollandi keelt. Yves kontakteerus mõne sõbraga ning siis sündiski bänd. Alguses ei tundnud me üksteist, kuid ta kuidagimoodi aimas, et grupp hakkab tööle. Me oleme kõik nii erinevad, kuid see toimib. Yves on see, kellel on loo idee, siis otsin mina vokaali osa ja seejärel loo struktuuri lõpetab ülejäänud bänd. Nii me kujundame oma lood ja seetõttu kõlavad need nii erinevalt.
Kõigil on lugudes oma käekiri?
Tekstis, loo põhistruktuuri ja refräänis mitte, kuid mujal ja loo tunnetuse ning mulje loomisel küll. Ja nii on kõik õnnelikud. Muidugi pole see alati lihtne, eriti bändi loomise alguses, sest ei või kunagi teada, kas kõik koos töötab. Aga La Grand Bateau töötab. Isegi, kui oleme erinevates vanustes. Mina olen see nooruke neiu vanade meeste seas.
Sa mainisid, et olid natuke ebakindel oma lauluoskuse osas. Miks?
Mulle on alati laulmine meeldinud. Nagu paljudelegi – duši all, tualetis käies. Mul pole kunagi olnud laulutunde ja ma ei oska nooti lugeda. Seega pole ma muusikaharidusega. Kõik on mu jaoks väga uus ja ma lihtsalt lähen vooluga kaasa, olles ümbritsetud paljudest muusikutest ja osavatest inimestest, kes teavad, mida teevad. Näiteks õpin samm sammu haaval ksülofoni mängima. Bändi algusaegadel olin väga ebakindel. Võttis aega, enne, kui end laval mugavalt tundma hakkasin. Alguses ei suutnud ma oma silmi avada ja mikrofonist lahti lasta. Nüüd hakkan üha rohkem muusikat tunnetama.
Võis olla vägev asi bändi saada. Kuidas sa end tundsid, kui Yves sind kutsus?
Kartsin… tema pärast! Sest mulle meeldivad tema lood ja muusika. Muidugi tahtsin tema tema jaoks hea olla. Olin hirmunud ja samas ka elevil, sest see oli minu tee muusikasse, mis on alati mu soov olnud. See oli minu võimalus, minu pilet. Ühe Yves’i bändi kontserdi ajal oli mul ka väike katse, kas suudan laval laulda. Ma suutsin oma hirmu varjata ja seda polnud häälest üldse kuulda.
Kuidas sa bändi stiili kirjeldaksid?
Ma kutsun seda prantsuse rumba-rokk tango-popiks. Meil on nüüd meie esimene album „Le Mesure“ ja üks projekt ühe koomiksikunstnikuga, kes on pärit Belgia prantsuse poolelt pärit. Ta küsis, kas soovime tema albumi jaoks muusikat teha. See on tumedam ja instrumentaalsem. Samuti töötame me uue albumi kallal ja see on segu esimesest albumist, mis on rohkem pop, ja teisest projektist, mis on tumedam. Uuel on dramaatilisust rohkem. Me oleme alati identiteediotsingul. Esimese albumi kallal töötades otsisime samuti ja nüüd tunnen, et me tõesti oleme selle poole teel. Teine album tuleb selgem, kuid siiski rumba-rock tango-popp, aga varjatult. Ma juba ootan seda.
Te laulate prantsuse šanšoone, mis sõnadel baseeruv stiil. Millest te laulate?
Kõik meie laulud põhinevad indviduaalsusel, emotsioonidel. Näiteks räägib üks laul naisest, kes on tunded kaotas. Üks laul on mehest, kes liiga palju joob ning tema naine püüab teda õigele teele juhatada, kuid lõpuks teeb ta ikka enesetapu. Üks laul räägib poisist, kes nooreas eas oma ema kaotas. Salmiosas räägib poeg ning refräänis vastab ema. Kuulete kohe emotsioonide muutumist, esimene on väga melanhoolne ning ema soovitab refräänis pojal rahulikuks jääda, sest varsti nad kohtuvad taas. Kõik laulud on sõnade poolest melanhoolsed, kuid heliliselt positiivsed ja rõõmsad.
Kas te ei karda, et publik ei saa sõnadest ja mõttest aru?
Isegi Belgia flaami poolel ei saa kõik prantsuse keelest aru. Yves kasutab väga keerukat prantsuse keelt ja ma laulan kiiresti. Mõnikord kontserdi ajal ma seletan lugude tausta. Oleme ka Hollandis mänginud, kus prantsuse keelt ei räägita ning inimestele meie muusika meeldib. Alati ei ole vaja sõnadest aru saada. On kaks komponenti – sõnad ja heli. Muusika võib su jaoks nii ühtmoodi kui teisiti hea olla.
Teie muusika meeldib nii eakatele kui noortele. Mis sa arvad, miks see nii on?
Ma arvan, et see on sellepärast, et bändisiseselt on meil omad arvamusest muusikast. Mul on mu enda oma, Koen, bassist, on vanuselt järgmine, Tom on meist aga kõige vanem. Me oleme kõik erinevatest generatsioonidest erineva arvamuse ja taustaga. Koen kuulas noorena rokki ja metalit, mina kuulan poppi, Tom kuulab aga džässi. Kui need kõik kokku panna, on sul neist kõigist segu ja see jõuab meie muusikasse. See pole muidugi lihtne. Noored arvavad, et me oleme rohkem džässmuusika ja neil on seetõttu tõrge meie kontserdile tulla. Ma tean küll paljusid noori, kellele see stiil meeldib, kuid suuremat osa noori on keeruline kontserdile saada. Näiteks paljud mu sõbrad pole meid veel esinemas näinud. Keeruline on aga öelda, mida me mängima. Sellepärast ütlesin ennist ka rumba-rock tango-popp.
Kust bändile nimi tuli?
Meil oli bändile kärmelt nime vaja ja Yves helistas mulle, et ma sellele mõtleks. La Grand Bateau lihtsalt kargas mulle pähe, sest kujutasin endale ette, et laulan suurel laeval. Ma olen nüüd uudishimulik, mis see suur laev on. Esimeses proovis kujutasin end ette kokteilikleidis, šampanja või konjakiga. Ma visualiseerisin, kuidas ma muusikat tunnetasin. Nüüd on see natuke modernsem laev. Me ei mängi vanamoodsat prantsuse šansooni.
Sel aastal saab Eesti Film 100 aastaseks. Kui mõtled filmile ja oma muusikale, siis milliseid kujutluspilte või tundeid teie muusika endas peidab?
Esiteks, kui näed laval olevaid bännereid, näed tervet linnapanoraami koos laevaga. Need on minu tehtud, nagu ka albumi kujundus. Meie bändiga kujutan ma alati lava ette. Laulmas suurel laeval 1940. aastatel, käes sigaret ja konjak. See laev aga peatub ja võtab peale reisijaid – sul on valik, kas tuled meiega või mitte. Tunnen, et mõnikord laev ka kõigutab, aga muusika voolab nagu vesi. Samas pole laev minu kujutelmas tavaline kruiisilaev, aga ka mitte piraadilaev. See on rohkem midagi nende kahe vahel. Seetõttu bändi nimi – suur laev – on loogiline.
Mulle meeldib pilt suurest laevast, mis võtab peale reisijaid ja triivib suures muusikameres.
Ja me oleme muutustele avatud. Loodetavasti tulevad inimesed, kellele meie muusika meeldib, samuti sellega kaasa. Mulle meeldib see, et meil on võimalus oma suunda muuta. Muidugi on oht, et võime põhja minna, aga siis muutume ehk allveelaevaks. Nüüd on meil värske mänedžer, kes meiega kaasa peab liikuma. Bändis on meil ka omad hüüdnimed: Yves on kapten; Tom, trummar, on masinatööline, kes hoiab meid tööl; Koen, bassist, on tüürimees; Thomas, kitarrist, on meie teine kapten. Mina olen aga ankur, kes vajadusel hoiab laeva liikumast ning siis laseb sellel minna. Vaatame, kui edukaks bänd kujuneb, kuid me jätkame isegi siis, kui on ainult kaks inimest, kellele me meeldime.
La Grand Bateu
16. märtsil 2012 Kumus
Koosseis:
Yves Meersschaert – klahvpillid
Aster Van Vaerenbergh – vokaal
Thomas Noel – klahvpillid, kitarrid, meloodikum, taustavokaal
Tom De Wulf – trummid ja löökpillid
Koen Kimpe – kontrabass