Norra lauljatari Sidsel Endreseni trio avangardistlik muusika lõi välja müüdud Niguliste kiriku saalis nõiduslik-pühaliku atmosfääri. Kontsert oli Jazzkaare avapäeval 17. aprillil teine.
Lugude vahel aplodeeridagi maldas publik alles pärast lauljatari poolset julgustust. Sidsel Endresen, klahvpillimängijad Christian Wallumrød ja Helge Sten demonstreerisid publikule nii elektriliste klahvpillide kui inimhääle kõiki võimalusi.
Üliõpilane Kristel (23) nimetas kontserti huvitavaks. “Minu jaoks oli kontserdi eksperimentaalsuse näol tegemist millegi täiesti ootamatuga. Olin lugenud lauljatari võrdlemisest Björkiga ja ootasin midagi klassikalisemat, jazzilikumat. Kui vahepeal kõlarist tärinat tuli, siis mõtlesin alul, et see on soundi viga. Niguliste oli sellise meditatiivse muusika jaoks väga hea paik.”
Liivia (47) pidas Sidsel Endreseni kontserti fantastiliseks. “Minu lapsepõlves tehti ka suvaliste asjadega sellist muusikat. Kui minu onud-tädid kasutasid helide tekitamiseks pangesid ja lusikaid, siis süntesaatoriga sarnaste helide tekitamine on ilmselt tohutult keerulisem. Seda tean tänu oma pojale, kes tegeleb muusikaga. Palju andis juurde saali hea kõla.”
Üliõpilane Andi Sünteri (26) hinnangul oli kontsert väga hea. “Sellise muusika puhul on end raske verbaalselt väljendada, aga kontsert andis tugeva laengu.” Sünter sattus kontserdile, kuna huvitub põhjala rahvamuusikast. Kontserdi korraldamist Nigulistes hindas ta väga heaks ideeks.
Rainer (26), kultuuriajaloolane:”Minimalistlik kontsert oli minu jaoks. Puuris sügavustesse. Mõtlesin, mis võis esimese loo pealkiri olla. Mulle tundub, et see on “Närviline üksildus” või midagi selle laadset. Kirik läks nende muusikast justkui suuremaks kui see tegelikult on. Ruum kadus ära. Huvitav oli jälgida, kuidas nad seda muusikat tegid, kui seda üldse nii nimetada saab.”
Aival (28):”Väga äraspidised helid. David Lynchi meeleolu tekitav kontsert oli. Ma ei osakagi öelda, kas meeldis või mitte. Mul on tunne, et see on vale kriteerium kontserti hindamiseks. Pigem oli emotsioon lihtsalt teistsugune. Õhkonna, mis kirikus valitses, võiks kokku võtta sõnaga “müraterrorism”, kuid positiivses mõttes. Raputas ehk tuimi eestlasi pisut talvetardumusest.”
Ingrid (46), õpetaja:”Mulle meeldis. Ei šokeerinud, sest olen analoogset muusikat varemgi kuulanud. Mulle tundus, et kirik oli esinejale väga hea tugi. Kui oleks olnud mõni teine ruum, oleksid kindlasti tekkinud ka hoopis teised mõtted ja seosed. Niguliste kirik justkui võimendas ja sidus seda muusikat.”
Jaan (44), jurist:”Huvitav oli. Tõesti. Imetlusväärne, mida häälega kõik teha annab. Mulle tundus, et esineja oli pisut väsinud, kuid kontserti lõpupoole ta justkui sulas täiseti üles. Mulle meeldis kõige rohkem eelviimane lugu – see tõi vokaali võimalused kõige paremini välja. Ikkagi ootasin, et ta käib kogu hääle välja ja täidab kiriku veelgi rohkem. Ruum oli pisut liiga suur selle muusika jaoks. Sidsel Endresenis oli tohutu energia.”
Publiku vahetuid kontserdijärgseid muljeid edastasid Tõnis Tatar ja Anneli Lepp Jazzkaare pressikeskusest.