Esmaspäeva õhtul vaimustas pilgeni täis Viru konverentdikeskuse Grande saalis publikut Marc Ducret Trio Prantsusmaalt. Trio hingestatud ja virtuoosne esinemine pakatas hullumeelsest jõust ja impulsiivsusest, jäädes samas ehtprantslaslikul kombel jazzmuusika diskursuse raamidesse. Muusikute esinemislaad näitlikustas Ducret´ kreedot lasta muusikal endast läbi voolata – nõnda jäägitu musitseerimisele andumine ei võinud kedagi külmaks jätta.
Ducret tõi prantslasliku kontrollitud hullumeelsuse.
Publiku muljeid vahendavad Anneli Lepp ,Kaisa Tahlfeld, Katrina Sokk ja Tõnis Tatar.
Marju Kuut, muusik: “Meeldis väga. Ma polnud neid varem näinud. Tulin huvi pärast. Täiesti fantastiline üksteise kuulamine – sellest algab kõik. Olen tähele pannud, et Eestis pole see väga kombeks. Ja milline tunnetus, mida teine teeb! Väga hea omavaheline kontakt. Ma mõtlesin, missugused proovid neil peavad olema, kuidas nad harjutavad, sest tundus nagu seal oleks palju import. Ja huumorimeel – see on muusikutel väga oluline. Kui ise enda üle pulli ei oska teha, siis ei ole sära.”
Riho Sibul, muusik: “Vägev. Meeldis on vähe öelda, ega see mingi mannakreem ei ole. Olen kõigil kolmel kontsertil käinud. Ma lihtsalt väga armastan tema muusikat.”
Jaak Sooäär, kitarrist:”Üks paremaid bände üldse, mis eksisteerib. Teadsin nende muusikat juba enne päris hästi ja käisin hommikul ka workshopil. Sestap ei saa öelda, et midagi väga üllatavat oleks olnud. Kolm meest, nagu üks. Selle Jazzkaare tipphetk on nüüd möödas ja mitte ainult kitarristi jaoks. See, et Ducret juba teab mitmes kord siia tuli, näitab et siin on hea publik, mida ta ju ka kontserdil ütles. Ma olen kindel, et ta mõtles seda täiesti siiralt.”
Oskar Laasik (16), õpilane: “Vägev kontsert oli. Selline teistsugune. Kitarrist mängis väga hästi. Lahe oli. Ta mängis teistmoodi. Algul surus justkui jazzilikku uuendusi läbi, aga hiljem jõudis traditsioonilisema jazzi ja svingi peale välja. Alguses pidi nagu näitama, et suudab erineda. Kui tavaline bänd oleks olnud, siis ütleks, et vale noot, aga kui kuulata, siis kõlas väga huvitavalt.”
Viktoria ja Viktoria, Sisekaitseakadeemia üliõpilased: “Vahva! Meil kolmas kontsert juba sellel Jazzkaarel. See kontsert meeldis kõige rohkem. Originaalne. Omapärane. Kestis poolteist tundi, aga tundus viis minutit.”
Lauri–Dag Tüür (23), muusik ansamblist Luarvik Luarvik: “Väga kunn. Intiimne. Pilli käsitles hästi. Ei olnud seda, mis ei meeldinuks. Teadsin, mida oodata. Olin varem Haapsalus nende kontserdil käinud.”
Madli Pesti (23), taani filoloogia ja teatriteaduse tudeng, Jazzkaare meeskonna liige: “Väga meeldis. Eriti emotsionaalsus. Kui muusikud on ise oma mängu sees, on see alati nauditav. Kõik meelids. Humoorikas. Huumoriga jõuab alati kaugele publiku üles kütmisel. Plaadi pealt sellist muusikat ei kuulaks, sest plaadil puudub emotsioon, mida sellel kontsertil oli väga palju.”
Riina (22), üliõpilane:”See oli fantastiline! Olen korra varem ka nende kontserdil käinud, kuid seekordne meeldis rohkem. Hämmastav, kuidas inimene oma pilli valdab. Kohati oli tunne, et see ei olegi muusika, vaid rida erinevaid helisid. Super!”
Kalle (28), vabakutseline kunstnik:”Kui vaid selliseid muusikuid rohkem oleks, kes julgeksid olla sama isikupärased kui Ducret. Kahju ainult, et päris taga istusin, sealt ei näinud hästi lavale. Oleks tahtnud lähemal olla. Ducret meeldis väga. Mul on olemas ka ta plaat.”
Anne ( 21), üliõpilane:”Üldiselt mulle meeldis, aga minu arvates ei saa seda konterti vaadata nii, et kas meeldis või ei meeldinud. See oli pigem lihtsalt crazy, mis laval toimus. Huvitav, millist jazzmuusikat 20 aasta pärast tegema hakatakse?”