Laupäevasel soojal kevadõhtul valitseb Sakala suures saalis tõeline troopikameeleolu, sest musitseerib funky ja afro sugemetega New Jungle Orchestra, kellega seekord on ühinenud ka meie Jaak Sooäär.
Muusika, mida nad teevad, meenutab tõesti džunglimöllu, kus metsloomad häälitsevad ja põliselanikud trumme põristavad. Vahepeal hüppavad muusikud ka publiku sekka ja jooksevad oma pillidega mööda saali ringi, tekitades sellega publiku hulgas parajat elevust.
Pärast kontserti õnnestus bändi tromboonimehe, Kenneth Agerholmiga, ka mõni sõna juttu puhuda.
Millest on tingitud selline muusika?
See kõik algas 25 aastat tagasi. Pierre Dørge kirjutab lugusid, aga laval me improviseerime ise ka lisaks. See on nagu muusika erinevaltelt saartelt, mille vahepeal on improvisatsioon.
Kuidas kontserdiga ise rahule jäite?
See oli tore õhtu. Publik tundus olevat väga avatud ja intelligentne. Suurepärane, see oli üle pika aja üks parimaid kontserte.
Kas tänane kontsert oli osa kontserttuurist?
Jah, see oli meil lühike tuur Baltimaades. Siinne kontsert oleks pidanud meil kolmas olema, aga Leedus jäi kontsert ära. Enne Tallinnat oli meil veel ka Riias kontsert. Mängisime pärast Earth, Wind & Fire Experience’i ja tänu sellel oli seal suhteliselt raske teha jazzi ja avangardi sugemetega pop-funk show’d. Aga me ise nautisime seda!
Kaua te ise trombooni mänginud olete?
Olen juba 27 aastat mänginud. Alustasin bigbändis ja võtsin ka tunde. Peale seda avastasin ma jazzi ja siis alustasime tegevust New Jungle Orchestraga. Oleme tegutsenud juba 25 aastat.
Millist muusikat ise meelsasti kuulate?
Naljakas, aga ma eriti ei kuulagi muusikat. Muidu meeldib mulle väga Mozarti “Reekviem”, teie helilooja Arvo Pärt ja erinev koorimuusika.
Kohal oli Kaisa Tahlfeld Jazzkaare pressikeskusest