Hulga huvilisi esmaspäeva õhtul Viru keskuse Grande saali kokku toonud Prantsuse kitarrist Marc Ducret võlus publikut osavusega kitarri käsitsemisel. Ta köitis humoorikate sõnaliste vahepalade ja oma tõlgendustega muusikast, mille kohta on kontsertikülastajad korduvalt kasutanud sõna “teistsugune”.
Pole ka ime, sest helisid tekitas see trio nii mitmel erineval moel, et kui trummar kontserdi lõpupoole kontrabassimängijalt poogna haaras ja alles selle abil taldrikutest soovitud heli kätte sai, ei pannud see enam kedagi imestama.
“Tallinnas olla on tõeline pidu – asi on vist publikus,” meelitas eestlasi kuulajatega vahetu kontakti saavutanud kitarrivirtuoos. Kui Ducret veel viimases loos tõelised puhtad helid kuuldavale tõi ja Bob Dylani kaunile loole toetudes ka oma muusika meloodilisemat kulgu näitas, oli ta selgelt välja teeninud publiku pika ja emotsioonika aplausi, mis kitarriguru veel mitmeid kordi lavale tagasi tõi.
Anneli Lepp uuris meisterkitarristi kontserdijärgseid muljeid.
“Parim hetk tänaset kontserdil… Ma võiksin küll toetuda mõnele klišeele ja öelda midagi, mis on peaaegu tõsi, aga päris ei ole ka, aga… Kogu kontsert oli tõeliselt hea.
Parim hetk oli hoopis siis, kui istusime lennukile ja ma mõtlesin, et wow, me läheme Tallinna. Inimesed on siin väga head kuulajad. Me ei palu, et neile meeldiks see, mida me teeme ega hooli ka sellest, kas nad üldse teavad meist midagi… Oluline on, et nad on siin ja tõesti kuulavad, mida me neile muusikas ütleme. See loob feelingu.”