Kirke Karja teos „Odüsseia“ mõjus Jazzkaarel kui rännak kahe mütoloogilise maailma vahel. Ühelt poolt Vana-Kreeka mütoloogiast pärit kangelaste ekslemine merel, teisalt Lennart Meri „Hõbevalge“ tüvitekstist inspireeritud kulgemine läbi Läänemere kultuurimälu. Kontsert ei olnud kindlasti kuulajale lihtsate killast ja oli pigem muusikaliste pingete ja liikumise sümbioos, mis otsis lahendust.
Teos koosnes mitmest osast – osad neist, mis olid komponeeritud ja läbimõeldud, vaheldusid plokkidega, mis tundusid improvisatoorsemad. Kohe alguses kõlanud kujundid – päikest hävitavad jõud, päikeseõgija tahe ja kange isu päikesekiiri nahka pista – avasid teose müütilisuse. Päike omandas siin ähvardava tähenduse. See võis viidata taevasele jõule, mille kadumine, langemine või õgimine nihutab kogu maailma paigast. „Hõbevalge“ taustal hakkasid need kujundid kõnelema ka muistse katastroofimälu keeles. Lavaline esteetika kandis ka seda pinget, näiteks veripunane valgus tõi esile sõja, ohvri ja hävingu mõõtme. Kristallhelesinine taust avas merepõhja ja allilma kujutluse. Kohati tekkis tunne, et rännak kulgeb mere alla, sinna, kus laevamehed, hukkumine ja mälestus koonduvad üheks tumedaks kihistuseks. Meri kargles, soolane vesi tungis kurku, kaljude ümber kõikus müra ja merekoletis tappis mehi ja kangelasi. Need ei olnud romantilised seikluspildid, vaid stseenid võitlusest elu ja surma üle.
Muusikaliselt kandis Kirje Karja klaverimäng tervikut dramaturgilise jõuga – kord väljendus musitseerimises rütmiline mõtlemine, kord kindel vorm ja vastupidiselt vabalt kulgev helipartii, kord habras ja ruumiline kõla. Näiteks kõrge registri kilavad kujundid ja äkilised katkestused lõid pideva ohutunde fooni. Sopran Annabel Soode lisas ansamblile teatraalsust. Tema lavaline kohalolu meenutas kreeka jumalannat või oraaklit, kelle hääl kerkis esile muust instrumentaalsest tervikust ja justkui lõikas sellest läbi. Giovanni Iacovella trummimängus tuli esile tugev koloristlik mõtlemine. Peened, justkui isetehtud pulgad, sahinad ja hõõrded maalisid kõlapinda ja kujundasid heliruumi. Teis Semey kitarr lisas teosele erilise, kohati antiikse varjundi. Mõnes kõhas kõlas pill peaaegu nagu antiikne lüüra. Selline kõla võis sündida ilmselt mänguvõtete ja efektitöötluse koosmõjust. Hiljem liikus Semey rokiliku müra, libistuste, kraapivate keelehelide ja moonutatud tekstuuride juurde. Kitarr sai kord antiikseks keelpilliks, kord merekoletise hääleks.
„Odüsseia“ ei olnud lihtne ega mugav kontsert, kuid just see tegi selle huvitavaks. See oli pigem metafoore täis muusikaline teekond – kihiline, kohati tume, struktuurilt jäik, aga samas ka täis improvisatsioone ja pidevalt muutuv. Võib-olla selles morbiidsuses ja kohatises rusuvuses peituski artistide kunstiline julgus. Karja on varem öelnud, et teda huvitab muusikas mitte ainult ilu, vaid ka mõtlemine ja sisemine pinge. See kontsert oli täpselt selline näide, kuidas heli võib muutuda mõtteks või vastupidi.
Küsisin ka paarilt kuulajalt arvamust kohe pärast kontserti.
Greta (22), muusikateaduse tudeng: „Tulin kontserdile ilma kindlate ootusteta. Mulle meeldis teose sünge toon. Kuigi tekstis olid surm ja karmid sündmused esikohal, mõjus see kõik kuidagi elusalt ja võimsalt. Soode artikulatsioon oli ka hästi selge, seega tekstist oli lihtne aru saada. Vahepeal liikus muusika abstraktsemaks, mis on ka jazzile iseloomulik pool, mis mulle meeldis. Huvitav oligi ka just see žanride põimumine, olen väga sillas.“
Tarmo (46), ettevõtja: „Ma tegelikult ei taha midagi öelda, sest minu jaoks jäi see väga kaugeks. Ma saan aru, et seal oli seos mütoloogiaga ja „Hõbevalge“ taust, aga kuulajana jäi see liiga segaseks. Ma ei tundnud, et see oleks mind kõnetanud. Muidugi muusikud on ju talendid, aga teos ise oli väga raskepärane.“
Annika (38), IT valdkonna töötaja: „Elasin kontserdi ajal läbi terve emotsioonide ampluaa – kogesin pisaraid ja judinaid. Kui mõelda, et Kirke Karja sai inspiratsiooni Lennart Meri „Hõbevalgest“ ja kui oluline see teos eestlaste jaoks on, siis tundsin, et Karja on loonud midagi samaväärselt olulist. See on hästi suur kingitus eesti rahvale, meile kõigile. Ma usun, et see teos elab edasi ka siis, kui meid enam siin ei ole. Mulle siiralt nii meeldis ja tahaksin seda veel kogeda. Muusikaliselt ei oska ma kontserti täpselt kirjeldada, sest olen muusikakauge inimene, aga see esitus läks mulle sügavalt hinge. Eriti mõjus motiiv viiekümnest naisest, kes end üles poosid ja see traagilisus, usk ja armastus. Mul ei jätku praegu sõnu, et kogetut lõpuni kirjeldada. Pean seda veel endas seedima ja lahti mõtestama, mida kontserdil kogesin, aga see liigutas mind tohutult.“
Kirke Karja „Odüsseia“ feat. Annabel Soode & Raw Fish (Eesti – Taani – Itaalia)
- mai 2026 kell 18.30 Fotografiskas
Koosseis:
Kirke Karja – klaver
Annabel Soode – vokaal
Teis Semey – kitarr
Giovanni Iacovella – trummid
Foto – Rene Jakobson