Laulva näitleja või näitleva laulja Kärt Tomingase uus plaat «Sinine Kuu» ei ole jazzisalvestis tavatähenduses. Kuid muretust teeskleva avaloo «Kollane» funk annab esimesena kätte just selle raja.
Pole ka ime, et plaadi algus jätsib, sest saatebändis mängivatest meestest on Urmas Lattikas, Raul Vaigla ja Raivo Tafenau siinse jazzmuusika alussambad. Teised mängijad on tšellist Eva Saareväli, trummar Dmitri Dmitrenko, kitarrist Ain Varts, perkussionist Margus Tammemägi, oboeist Robert Annus ja klarnetist Tammo Sumera.
Tomingas on juba nö vana tegija, sest lauljana astus lavale 1984. aastal, kui laulis koolitüdrukuna Rannapi laule (muide seda jälge võib hoolikalt otsides tema lauludest praegugi leida). Siis asutas ta ansambli Park, millega esines ja lindistas. Seejärel astus lavakasse ning sai näitlejaks. 2002 kevadel kui ta plaadi lugudest koosneva kavaga kuue kontserdiga mööda Eestimaad tuuritas, asutas ta Sinise Teatri, mis veel praegugi eksisteerib üksnes ideaalis – nagu sinilind.
«Sinine Kivi» on autoriplaat. Autoriks mõistagi Tomingas, kelle tehtud kõik viisid ja enamik laulutekstegi. Vaid paaril korral on ta pöördunud Betti Alveri ja Jaan Kaplinski luule poole. Need on laulud singer-songwriter traditsioonis, kus lauldakse enamasti enesest ka siis, kui ei kõla sõna «mina». Plaadi nimilugu «Sinine Kivi» on hea näide. Tekstirida «Südame kõrval on hommikul tühjus, tean – valgus võidab, kuigi see katse luhtus» võib olla nii globaalne üldistus kui ka pisike isiklik üheöö suhtekaotus. Esimene on tõenäosem. Meeldivam on kujutleda, et see laul on uskumistest ja võitlusest lootuse säilitamise pärast. Ongi. Olemise tungist, suurest, mis eemal ning millest inimene ennast nii lahti rebida tahab kui ka millega ta ühineda soovib. Rebestamine vallandub pihtimusena sõnadesse «tungist olla olemas, jääda Linnuteele… käe sirutan ja sind puutun… ja pigistan pihus sinist nimeta kivi…»
Kate Bush liigub neis lauludes varjuna rohkem kui korra – kõrgusse kerkivates hääleküünitustes, maast lahti lendlema kippuvates refrääni tekstikordustes. Teine, kelle pitser on Tomingase meloodiakujundusel, on Olav Ehala oma baroksevõitu väändes sillerdusega, ootamatute hüpete ja heli-helgusega. Vältimatud paralleelid kerkivad ka Maian Kärmasega. Küllap neil on mõned sarnased lemmikud, kuid ainult sellega ei seleta viisi, kuidas Tomingas armastab mõnel hetkel oma häälde teatavat tooni painutada. Antud juhtumil on küsimus selles, kas muna oli enne kui kana. Kärt Tomingas pole lauljana lihtsalt pea kümmekond aastat olnud nähtav, teda on juba unustadagi jõutud, sest tema varasemad laulud olid samamoodi nagu uuedki vaimsusesse püüdlevad ja reeglina veidi keerukama helimustriga kui praegused raadiojaamad seda taluda suudavad.
Lärmakas «It’s Getting Harder» kuulub äärtpidi ekstaatilise gospelmuusika valda. Tormakalt ja pürgimisest pingul häälega esitatult kuuleme aga jutustust sellest, kuidas inimene haarab lahkunud armastatu järele, olgu selleks või milleks mis tahes. See on elumahlane ja metsik pingutus.
Tšelloballaad «Nimetu» on ballaad Tomingase kriteeriumide järgi. Ehkki plaadi üks tasasemaid palasid, on see rahutu ja ärev, samas mitte allaheitlik sõnumilugu, kui Tomingas regivärsiliselt kandilise ja korduvstruktuurilise jonkslikult veereva meloodiajupi sisse laob sõnu: «meri uhab naerma palgeid, liivaterad tema lapsed…» kannavad mäe poole, mäe tipp pilvedes, tähtede valgus paistab kõigest läbi, vihm uhub puhtaks ihu ja hääl veab mäe poole. «Kõikide jaoks on kusagil tiivad, rikas ja vaene saab olla mitut moodi, iga hingekene nii kuidas oskab, liigub suure tundmatu poole».
See on eksistentsialism, üks moest väljas teemal arutlus, ajal, mil just see püütakse kõrvale mõtelda teiste mõtetega, mis hoopis pealiskaudsemad ja tühisemad – isegi mitte olmelised, vaid pigem virtuaalsed. Mitte liikumine mäe suunas, vaid igavene näilik noorus ja soov liikuda mäest eemale on päevakorral. Sestap on kogu «Sinine Kivi» liikumine vastuvoolu ehkki kindlasti leiavad mitmed laulud plaadilt tee raadioeetrisse ning päris silmatorkav reklaamikampaania tõmbab uut tähelepanu ka Kärt Tomingasele kui lauljale.
Ja mida muud kui osutus samas suunas, ent hoopis teises – iroonilis-mängulises vormis esitatuna – on ka «Aeg», samuti üks Tomingase vana laul. Sarnaselt mitme teise looga, osutab selle vorm pigem 70-80ndatele kui praegusele ajale. Ausalt öeldes tundub see veidi häiriv. Nagu oleks kellegi jalad ajavati sisse kinni jäänud ega saa sealt edasi. Laulude olemus niisugust helinostalgiat ei eelda. Pigem tahaksid nad ajatut klaari kesta, milles poleks ahelaga jala külge seotud eilset. Saatebändi musitseerimine pidanuks ja saanuks olla pügala võrra erksam, laulude seadeaga pidanuks ehk olema sama õhulised ja sädelevad nagu laulud ise.
Romansilik-šansoonlik «Vaikuse hääl», millesse vahemängus põimub flamenkolik traagilist alatooni kätkev klõbin, on väga naiselik. Kogu Tomingase laulumaailm on seda. Mitte allaheitlik vaid eneseuhke püstipäine energia, mis ei vaja niivõrd imetlust, kuivõrd soovib enese ümber avaramaks tõugata ruumi, kus saaks olla «mina ise», olla vaba kõigi oma rõõmude ja valudega.
Gospellikult avar ja kerkivana kulgev «Vabana voogav» on enesejulgestus, lootuse sisendus, ime uskumise katse. «Peod avan, päästan valla imelise… imelise…» laulab Kärt Tomingas. Õigupoolest see ongi uskumise laul. Meelekindluse manifest, kus miljon aastat on äkki kui üks ning ruumil kaovad servad, kui kõlab: «Taevana laotu, viljana voogle, hallasel häälel hüüa pärituult, viimane värav ägada võib roostest, avab end siiski sul kui pingul pillikeel… pillikeel…».
«Võrdlus» kannatab välja võrdluse ansambli Jäääär kunagiste hiilgepäevadega. Seal on sedasorti kadestamisväärt muretust, mille võib selgusehetkedel saavutada üksnes olemisemõtetest puretud hing. Koormast vabanenud lend, inimhinge jooks läbi karguse.
Plaadi kolmest ingliskeelsest loost on märkimisväärseim «I Wanna Climb This Tree», kus samuti kumab gospel-souli mõjusid ning tekstki on selles vaimus. Elus tuleb midagi teha, kui tahad, et elu näiks tõeline, peab selles midagi ette võtma – ronima üles puust, mis küll raske, kuid annab eneseõigustuse, et ma vähemalt proovisin.
«The Sun I Yours» sisaldab peaaegu otsetsitaate Kate Bushilt. Mõneti võib see olla nõrkusehetk, mil Kärt Tomingas reedab ennast veidi rohkem kui vaja. Jääb mulje, nagu on rohkem kui korra ennast mõtetes samastanud, on Bushi sisukaid plaate kuulates lennelnud koos temaga selles 80ndate stiilis meelheitlikus tõsiduses, mida ei suuda varjata isegi muretu kest.
«Sinine Kivi» lõpeb sisevaatluse meeleolus, Varasemast repertuaarist pärit «Korallid Emajões» on unistus vikerkaarest üle vee ja Emajõkke heidetud punakorrallidest keest. Ära tiksunud minutitest laulab siin Tomingas Alveri sõnadega. Meloodiakeerdudes on siin ja seal eestimaise progeklassika virveid. Kui tahate plaadilt üht lugu, mis on kõige iseloomulikum Kärt Tomingas, siis valige see. Sisult ja vormilt on see essents. Tasasesse pingesse väänatud viisiotsad, tekstikujunditesse laetud kaal.