Kaili Kinnon on laulja ja laulukirjutaja Torontost. Tal on Eesti juured, mille üle on ta siiralt uhke. Muusikaga on ta tegelenud väiksest saadik, professionaalsemalt aga 17-aastaselt, mil ta asus õppima klassikalist laulmist. Olles viis aastat õppinud, leidis muusik, et tema hinge paneb helisema siiski muusika kirjutamine ja oma muusika esitamine, mis võimaldab tal näidata oma tämbri unikaalsust.
Intervjuu viis artistiga läbi Jazzkaare reporter Eveli Paalberg.
Kuidas on Sul seni Eestis läinud?
Imeliselt! Läksime otse Kuressaarde, kust on mu pere pärit, seega minu reis siin sai väga erilise alguse ja on sama eriliselt kulgenud ka edasi.
Mis on muutunud võrreldes selle ajaga, kui viimati siin olid?
Kuna ma olin siin ka eelmisel suvel, siis ma olen kuulnud, et Punane Maja on muutunud (naerab), aga rohkem suuri muutusi ma ei teagi.
Kuna paikned Kanadas, on Sul hea kõrvalpilk Eesti muusikamaastikule. Kuidas seda kirjeldaksid?
Eesti muusikud, keda olen kuulnud või kellega kohtunud, on mulle väga sügavat muljet avaldanud. Eelmisel aastal oli Torontos Eesti Muusika Nädal ja seal esinesid mitmed Eesti muusikud ning publik oli täiesti lummatud. Kadri Voorand ja Erki Pärnoja on minu enda isiklikud lemmikud nende imelise unikaalse muusika pärast.
Kui räägime Sinu teekonnast muusikuna, siis kuidas seda kirjeldaksid. Su taustaks on hoopis klassikaline muusika, eks?
Jah. Ma hakkasin laulma juba väga noores eas. Läksin koolist koju, panin CD käima ja tantsisin ja laulsin ja see lihtsalt väga meeldis mulle. Olin 17, kui sattusin päris esimesse laulutundi ja mu õpetaja küsis, kas ma pole mõelnud laulmisest oma elukutset teha ja mina mõtlesin, et kuidas küll see muusiku elu välja näeks. Ta soovitas mul minna õppima klassikalist laulmist ja ma läksin ning õppisin seda viis aastat. Samal ajal laulsin aga edasi ka poppi ja rock’i näiteks Led Zeppelini palasid. Mu viimane ooperilaulja roll oli Itaalias, kus meil olid 12-tunnised proovid. Selle kõrvalt ma ärkasin varem, et kirjutada enda muusikat. Pärast seda kogemust mõistsin, et tegelikult just muusika kirjutamine ja laulmine endale omase vokaaliga on see, mida mu hing tahab teha. Seejärel olin mõnda aega bändis ning siis otsustasin sooloartistiks hakata. See on olnud imeline teekond, milles on ka omajagu väljakutseid.
Mis on olnud suurimad väljakutsed?
Ma usun, et kui oled sooloartist, siis sa oled sageli üksi ja väljakutseks saab abi küsimine ja samas ka teadmatus, kui paljud on nõus rõõmuga abi pakkuma. Mu ümber on palju häid inimesi, kuid praegu ma teen siiski kõik ise – olen ise turundaja, projektijuht ja sada muud ametit.
Sa kirjutad palju muusikat, kuid ei avalda teps mitte kõike.
Ei, ei avalda tõesti. (Naerab).
Mille põhjal valid välja palad, mis jõuavad avalikkuse ette?
Aastate jooksul on välja kujunenud mõned teed. Esiteks, ma tõesti kirjutan palju muusikat ja enamus sellest ei peakski kunagi jõudma avalikkuse kõrvu, olgem ausad. Mul on mõned n-ö mentorid, kes on aidanud mul välja valida mõned palad. Nüüd olengi selles mustris tegutsenud, et kirjutan palju ja siis jagan seda paari asjatundjaga, kes avaldavad arvamust. Teinekord on ka nii, et mul on tunne mingi laulu suhtes. Tunne, et ma pean selle kindlasti avaldama. Näiteks pala “Tenderness” oli üks selline. Kusjuures ma hakkasin seda lugu kirjutama aasta tagasi Eestis olles ja näed, ainult üheksa kuud läks aega, et see valmis jõuaks. (Naerab).
Kui sa kirjutad nii palju, siis kust tuleb selleks inspiratsioon?
Igalt poolt. Picasso on öelnud: “Inspiratsioon on olemas, aga ta peab leidma su töötamas” ja ma usun sellesse. Mu moto on olnud, et ärka üles ja kirjuta muusikat ja vaata, mis saab. Mõnel päeval leiab muusika mu väga kiirelt, teisel päeval teen päeva jooksul vaid ühe akordi muudatuse, aga selline mu teekond juba on. Lisaks olen erinevaid inspiratsioonihetki (helisid nt) talletanud oma telefoni, seega kokkuvõttes on see segu tööst ja inspireerivatest hetkedest.
Mitmed muusikud on öelnud, et nad on rohkem inspireeritud, kui neid valdavad negatiivsed või kurvad emotsioonid. Kas tunned samuti?
Ma usun, et selles on palju tõde, et kurbusest on lihtsam kirjutada. Kurbus või negatiivsus on nii tugeva energiaga emotsioonid lihtsalt. Samas, näiteks “Tenderness” oli minu jaoks üle pika aja üks rõõmus laul. Võib öelda, et suurem osa mu muusikast on tõsine. Loomulikult on elus rohkem emotsioone, kui kurb ja rõõmus, aga kurbuse reaalsust on lihtsam tajuda.
Oma teekonnal muusikuna oled liikunud klassikalisest muusikast jazzi ja popmuusika poole. Kuidas sulle tundub, kas muusikul on oluline end žanriga defineerida?
Ma arvan, et mulle on öelnud, et see on oluline. Ma tunnen, et ma tahan olla väga avatud kõigele. Ei tahaks, et muusika jääks n-ö žanri taha. Samas, olen aina rohkem liikumas sügavast jazzist inspireeritud popmuusika suunas.
Räägime ka sinu muusikavideotest paar sõna. Need on võrdlemisi minimalistliku joonega ja eriti toredad on nende all olevad ühelauselised kirjeldused, mis ütlevad, millest on laul ja millest video. See jätab palju ruumi tõlgendamiseks. Kas ehk jagaksid meiega videote loomise tagamaid?
Aitäh! “Come Be Near” video on näiteks üks selline minimalistik video, kus me tahtsime luua sellist kuuekümnendate tunnetust, kus kasutati palju kaader-kaadri-peale-lisamise tehnikat. Tegime selle meie kodus koos minu vanematega, kellel on produktsioonifirma. Panime valge lina üles ja tegime ära. Kui selle sotsiaalplatvormidele üles laadisin, ütlesin, et see on üks minu totakamaid videosid, mida te näete. Seni olid mu videod väga tõsised, aga ma pole tegelikult nii tõsine inimene.
Mainisid oma vanemaid. Olen lugenud, et neil on võrdlemisi uhke muusikakollektsioon. Kuidas sinuga lood on?
Jah, kusjuures sellega on seotud ka oma žanri leidmise väljakutse – ma lihtsalt armastan kõiksugu muusikat. Ma usun, et enamik muusikuid ütleb seda. Seega jah, mul on päris lai valik erinevat muusikat, mida ma kuulan.
Kas jagad ehk ka mõne soovituse?
Üks hästi lahe artist Kanadast on Begonia. Ta on võrratu laulja, tal on väga võimas hääl. Teine üks mu pikaajalisemaid lemmikuid on Nina Simone, kelle juurde ma ikka ja jälle naasen. Kes veel … Ahjaa, mulle meeldib Bulgaaria koorimuusika!
KAILI KINNON (Kanada) esines Jazzkaar 2019 raames 24. aprillil Punases Majas ja 26. aprillil kodukontserdil.