Kadri Voorand pakub publikule alati rohkem kui publik oskaks küsida või oodata. Olgu see siis Estonian Voicesi koosluses, sooloartisti või külalisena laval. Ja vahel näib, et Kadri teab publikust paremini, mida neil parasjagu vaja on, sest pole just palju kontserte, kus artist arvab, et publik võiks puhata. Vastupidi, kas pole see mitte artisti halvim unenägu, kui publik esinemise ajal unne suigub? Voorand aga just sellise üleskutsega kontserti alustas ja olud soosisid unelemist. Vaba Lava kontserdisaalis olid põrandale laotatud matid, mattidel pleedid. Lavale ilmus – ilma liialduseta ja parema sõna puudumisel – ingellik Kadri Voorand. Publik tervitas teda oludest tulenevalt mõnusa, kuid mitte tormilise aplausiga. Võib arvata, et nii mõnigi saalis leidis end esimest korda elus pikali plaksutamas. Kadrist mõne meetri kaugusel oli koha sisse võtnud Erki Pärnoja – tänane üllatusesineja, kes Voorandil terve kontserdi vältel särada lasi, ent ometi oma kohalolekuga need õiged nüansid lisas, mis kulgemist veelgi toredamaks lihvisid.
Juba kontserdi kirjelduses oli öeldud, et lugude vahel plaksutama ei pea, kuid Voorand rääkis mängureeglid veel enne alustamist üle. Etteruttavalt tuleb tõdeda, et publik lõpuni vaiki ei suutnud olla ja mõni plaks lipsas ikka mattide vahelt laval toimuvat toetama. Reeglite juurde käis ka see, et kontserdil pole kava. Tõesti, kas peab alati olema? Ikkagi Jazzkaar, ja kui võtta ruumi improvisatsiooniks, siis kus veel kui mitte siin. See kavatu kulgemine oli siiski kõike muud kui süsteemitu või suvaline. Kontserdil on üks eesmärk – tunda lõpuni tunded nii, et rohkem enam ei jaksaks tunda. Tunda kohe nii, et on tuntud! Kadri räägib, et on seda varasemalt omaette ikka teinud, aga nüüd soovib seda kogemust jagada publikuga. Mulle publikus tundub, et see on väga isiklik. On Kadri, Erki ning sõbrad mattidel ja me kõik juurdleme omaette, mis tundeid oleks vaja lõpuni ära tunda. Laseme end muusikal kanda õigesse kohta ja õigete inimeste juurde.
Esimene pala on helgelt kerge “Vii mind kaasa, peida mind ära”. Teine aga küsib seevastu “Kas lubad mind sisse” väljendades emotsioonide spektri laiust, olles sõnades justkui õrn, aga väljenduses karm. Lugu läheb üle regilauluks ning maandub taas klaveril. Voorand on oma kontsertidel varemgi katsetanud vormi, kus jääb mingit fraasi kordama ja laiendama, sest on tugev tunne nii teha. Lool pole kindlat algust ega lõppu, on vaid kulgemine ja Kadri tehniline võimekus, mis toetab vokaalset meisterlikkust.
Lisaks lauludele ja rohketele improvisatsioonidele nii Voorandi kui Pärnoja poolt, sai lavalt kuulda ka luuletust, milles oli Kadrile omast huumorit. Luuletus oli üsna ahjusoe – vaid mõne õhtu saanud settida ja juba jõudis publikuni ning toitis oma kergusega tõsist eestlast matil.
Rohkem kui kaks tundi kestnud kontserdi kõige südamlikumas loos tuletas muusik meelde, et muusika kaudu saab rääkida ka nendega, keda enam ei ole, ning nii kuulsime lugu Kadri isale. Loodan, et patjade kõrvalt võis leida ka salvrätte, sest vastasel juhul maandusid pisarad pleedil. Isiklik, inimlik, ilus ja kõnetas.
Ajastul, mil maailmas luuakse ebakindlust, lõi Voorand hoitust ja kindlust, võttes artistina uue rolli. Pakkudes meelelahutuse asemel meelerahu – seda, mida ongi vaja, aga ei oskaks küsida või oodata.
Kadri Voorand „Kontsertlesila”
Kolmapäev, 27. aprill kell 21.30, Vaba Lava
Koosseis:
Kadri Voorand – vokaal, klaver
külalisena Erki Pärnoja – kitarr
Vaata kontserdi pildigaleriid.