Jesse Markin on tüüpiline mustanahaline soomlane. Õhtu hakul jooksime Vaba Lava välisuksel kokku, kui ta oma kollases tuulejopes bändibussi poole kiirustas.
Hiljem sain teada, et ta olla tunnistanud, et on ühest kõrvast kurt ja seetõttu ei meeldi talle enda muusikat suurtest kõlaritest kuulata – kõik tuleb ju monona ehk ühte kanalisse. Tõepoolest, taustad, mille peale ta bändi liikmed Janne Kasurinen kitarri ja Totte Rautiainen bassi, klahve ja muud elektroonikat mängivad, on piisavalt impressiivsed, et ei kujutakski seda muusikat saalis ette muudmoodi kui stereona.
Mis puudutab etteastet, siis ilmselgelt oli tegemist festivali ühe tippsündmusega. Selleks otstarbeks oli korraldus-team tõstnud pool saali istmetest tühjaks ja piletid olid otsakorral. Kuulajaid oli tulnud rohkelt ja nende segment eelnevate esinemistega võrreldes märksa erinev.
Põhjus lihtne: Jesse Markin teeb urban/indie muusikat, vähemalt nii ta seda määratleb. Peamiselt aga põhineb see laiale kuulajaskonnale kergesti seeditaval tantsulisel soulil. Seal, kus improvisatsiooniline jazz oma erinevates hallides ja muudes varjundites vajab pikantsemat maitset, vajadust heliredeli tavaomaseid piire lõhkuda, harjumist, eelteadmisi või vähemalt soodumust, on soul mõistetav igaühele, kes hommikul raadio käima paneb.
Markin esines Jazzkaarel ja tõi rahvast kokku. Suur samm Jazzkaarele, omaette lugu, kui suur samm jazzkonnale. Siiski – vast aitab selline valik teisalt jazzi kuulajaskonnas kohati ilmnevat snooblust ravida.
Markin räpib ja näeb välja kui noor Ice Cube, kui too oleks peale räppimise ka laulmisega tegelenud. Just nii kaugel on Markini tänapäevane soul Marvin Gaye´st. Taustad, millest juba juttu oli, küündivad paiguti oma massivsuses nu-metal´i või dark wave´i piirini, ainult tiba „magusamad“. Õigus, massiivsusega seoses: muusikakriitik ja poepidaja Aivar Meos saalis võrdleski sounde Massive Attacki omadega. Tema melomaanina oli Markini loominguga varasemalt tuttav. Mina omalt poolt lisaks, et miks mitte, kohati kannaks võrdlus välja ka meie endi Trad.Attack!´iga. Juskui Moby oleks teinud põhjad mõnele OMD loole.
Saalisolijatest veel – ei pidanud paljuks tulla kohale ka eelmise päeva üks tippusid Tin Men And The Telephone klahvimängija Tony Roe.
Kitarrist Kasurinen mängib meloodilisi riffe nagu Black Crowes või Stone Roses (ei tule paremat võrdlust pähe), samas jälle nagu Radiohead või Coldplay. Markin laulab/räpib sellest, et raha on vähe ja äiapapal on tema suhtes antipaatiad, elu tundub pideva jooksmise või põgenemisena kuhugi ja millegi eest. Kõigile tuttavad motiivid. Ainult siis, kui kõrvu jäi kõlama fraas kummituslinnas sünnitava vallasema ootustest elule või midagi sellist, siis tekkis küsimus, millisest Soome linnakesest võiks juttu olla. Neid tühjaks jäänud asulaid on neil seal põhjapool samamoodi nagu meil, aga Markini esitus mõjus kuidagi liiga urbaanses võtmes. Nagu oleks juttu pankrotistunud Detroidist vms. Siis meenus, et mees on pärit Libeeriast. Globaalne ilm.
Soome muusikaringkonnad näevad Markinis tulevikku. Minagi panustaksin pigem temale kui mõnele meie uuele tulevikulootusele, et mitte siin mõnda nimepidi välja tuua.
Jesse Markin – vokaal
Janne Kasurinen – kitarr
Totte Rautiainen – basskitarr, klahvpillid, taustavokaal ja elektroonika
Arvi Tapver