Jaak Sooäär sai 25. aprillil 50 aastat vanaks ja tähistas seda Jazzkaare laval, pealegi veel õigel päeval.
Sel puhul esines Sooäär koosseisuga Eesti Keeled, mis juubilari sõnul pole juba aastaid koos käinud. Kogu pidulikkus meenutas suisa mõne kultuuripoliitika konverentsi avamist: kõned, lilled ja kõik muu sinna juurde kuuluv.
Seda enam, et ansambli kaks kandlemängijat istusid laval kõrvuti noodipultide ja laudade taga nagu stenografistid, kel ülesandeks kõik sõnavõtud hoolsalt üles kirjutada.
Sarnasus oli seda suurem, et Jaagu sõnul astuski koosseis Eesti Keeled viimati üles president Lennart Meri konverentsil, nüüd aga oli saalis teda õnnitlemas president Alar Karis.
Muidu Jazzkaarel ümmarguste sünnipäevade tähistamine on traditsioon: kaks aastat tagasi tähistas oma 50ndat täpselt samamoodi Raul Ukareda, aga aasta varem oma 60. sünnipäeva Eesti Keelte kitarrist Ain Agan.
Kahjuks lahkus bändist möödunud aastal igavikku teine asutajaliikmest Jaak – Jaak Johanson.
Peagi teatas bändi üks kandlemängijatest Tuule Kann, et tema soovib mälestada ka kandlemängijat ja muusikapedagoogi Els Roodet, kes heitis hinge vaid kolm päeva varem, 23. aprillil. Roode oli Kannu ja Sooääre ühine õpetaja.
Esimese loo sõnad pärinesid Jaan Kaplinskilt ja siinkohal meenus mulle, et temagi lahkus möödunud aasta augustis.
Võinuks jääda mulje, et sünnipäev võtab kuidagi liiga morbiidseid toone, ent nii see siiski polnud. Jaak Johansoni asendab nüüd Vaiko Eplik, kes esitas uustulijana ka ühe oma loo, mille ta pühendas kahele Unole: Uno Naissoole ja Uno Loobile. Mõlemad kahjuks surnud, meenus äkitselt. Neist Loop alles eelmisel aastal. Kurat! Olgu peale. Kahju, aga elu ongi selline.
Eplik väitis, et see olla loo esmaettekanne. Tolle koosseisuga võiski olla, aga möödunud aastal kandis ta selle loo pealkirjaga „Kamoon Uno“ just Jazzkaarel ette.
Kõrva jäi kaks üllatavat tähelepanekut. Esiteks: nii erinevad kui Epliku ja bändi teise kitarristi, Riho Sibula hääled mõlemad omaloomingu esitamisel ka ei ole, kostusid need selles koosseisus kohati pea äravahetamiseni sarnaselt. Teiseks: Jaan Kaplinski tekst, mis luules pürgib elitaar-intellektuaalsuses nii ligikaudu sinna ukumasinglikkuseni, mõjub laulusõnadena ühe teise Jaani – Jaan Pehki jaburnaljandina. Kas siis tahtlikult või tahtmata, aga väga värskendav kogemus.
Üks üllatus oli veel. Märkasin, kui palju Eesti folgist põhineb kaugetel ja kuumadel latiino, täpsemalt bossa viisidel, mis peaks meie rahva temperamendile ju võõrastav olema. Samas oleks nagu lihtsameelne eeldada, et rahvamuusikat peaks vaid regivärsis esitama.
Kuigi keelpille on ilmas palju, on Eesti Keeled kooslus, milles on neli kitarri, kannel ja basskannel (Pille Karras, kes seni veel teenimatult nimetamata) ning tundub et valik polegi väga juhuslik. Arvestades, kui kaunilt just need kaks instrumenti omavahel kõlavad.
Paar lugu pärines Jaak Sooääre ja Riho Sibula teiselt bändilt Juhan ja see on koosseis, mille kõigi lugude tekstid on Juhan Liivi omad.
Tuli meelde, et aprilli alguses esines Sooäär Johann Sebastian Bachi loomingul põhineva kavaga „Bachiga kosmoses“. Beethoven võrdles omal ajal Bachi mere, mitte ojaga, mida bach saksa keeles tähendab. Jaak Sooääre eripalgelisi koosseise ja kavasid kuulates jääb temastki sama mulje.
Kui Jaak alustas kava lõpus (enesele?) oma kitarril viisijuppi „Ta elagu“, tundus esimeste akordide ajal, et kõlama hakkab hoopis Eesti hümn. Pidulik nagu konverentsil.
Palju õnne, Jaak!
“Jaak Sooäär 50” Eesti Keeled feat. Riho Sibul & Vaiko Eplik
Esmaspäev, 25. aprill kell 18.00, Vaba Lava
Koosseis:
Tuule Kann – kannel
Pille Karras – basskannel
Jaak Sooäär – elektrikitarr
Ain Agan – kitarr
Riho Sibul – laul, kitarr
Vaiko Eplik – laul, kitarr
Vaata kontserdi pildigaleriid.