Seekordne, juubeli-Jazzkaar on lõpusirgel. Lõpule ehk teatud eshatoloogiale on ja oli pühendatud ka Mingo Rajandi libahuntlik laupäevaõhtune eluseletus. Kui oma esimese, täpselt kaks aastat tagasi rambivalgust näinud suurteose-passiooni „Elajannad“ fookus oli naine koos vastavate arhetüüpsete keerdude ja käikudega, milles andsid tooni ka täiesti isiklikud ema-tütre suhted, siis nüüd on autor läinud veelgi sügavamale. Ehk sugu, vanust, ühiskondlikku seisust või muud fenomeni eristamata otsib Mingo Rajandi vastust küsimustele, millel pole lihtsaid vastuseid. Miks me tunneme hirmu? Kas hirmu defineerib teadmatu ja arusaamatu ees seismine? Kas selles peitub jällegi ka midagi isiklikku?
Jah, ka eelmisel korral oli mul rõõm ettevõtmisest midagi kirja panna, ja eks see ole ka Jazzkaare kodulehel vast kõigile veel loetav. Miks see tõik tähtis on? Aga eks ikka võrdluse, teatud jätkuvuse jälgimise mõttes. Seega, suhteliselt kohe sai mulle selgi aastal selgeks, et lähen kindlasti autori jätkulugu vaatama. Kui esimene lugu pühendus ainult naisele – ja etendusruumgi oli naiselikult intiimne ja väike ehk Fotografiska – siis, nagu öeldud, jätkulugu oli suunatud kogu inimkonnale ja etendusruumgi vastavalt suurem ehk festivali pealava, Jaik. Teisalt oli autor teinud ka nö kärpeid: ei olnud kandvat sõnalist osa (esimesel korral Eva Koldits) ja ka instrumentaalne koosseis oli kahe isiku võrra väiksem. Kuigi jah, tuumik oli sama, lisandunud ainult Andres Kaljuste vioolaga. Tobias Tammearu saksofonile ja Erki Pärnoja kitarrile on mõlemal puhul lisandunud ka elektroonika. Trummid ikka Ahto Abner ja selge see – Mingo Rajandi ise elab oma hirme läbi ikka ja ainult kontrabassiga. Sest see on suur ja turvaline. Nii ongi.
Kui omad hirmud tapame – mis siis alles jääb? Hirmutus? Tühjus? Või muutumegi just siis libahuntideks? Ja kas noil huntidel endal hirmu ei ole või on hirm libal, aga hundil ei ole? Siis ongi inimkonna ürgkartuse juur ju eemaldatud: kui hirm, siis aseta see hundile (nii nagu Vana Testamendi aegu inimpatud koos patuoinas Azazeliga kõrbe saadeti), kui hirmutus, siis ela (liba)inimesena. Nojah, võib-olla on inimene siis hirmutis…
Vabatahtlike reservohvitseride tänahommikusel koosolekul jäin mõttesse, et mis on see eriline, mida looja Mingo Rajandi evib või evida soovib? Kas see on midagi maailma või iseend muuta püüdvat? Inimlik-ühiskondliku kokkukuuluvustunde tõstmine läbi varahommikuse verise libahundi hüüde või on see mingi muu müstilis-semiootiline märguanne? Küsitav on ka, et kas Mingo Rajandi kontseptsiooni kohaselt artikuleerib libahunt inimesele arusaadavalt või jääb kogu kommunikatsioon helide maailma? Kohene vastus – lühike sõnaline seletus oli!
Niisiis, mida Klassikaraadio ilmselt rohkearvuline ja saalis kohalviibinud publik teada sai? Vahetult enne kontserti teises kuulajareas istuvate prouadega rääkides selgus, et “Mingot kuulan ma alati!” OK. Ansambli lavale saabumisel nägime ühtseid musti hundisärke, mida täiendasid Mingo Rajandi nahksed tumepunased püksid, sarnased huuledki. Ilmselt sobilik kontrast küll. Õrna vioolahääle saatel kõlava alguse ja saksofoniga jätkamise järel saab aru, et hunti veel ei ole. Ilmselt on päev, inimesed rahulikud, rõõmsad, toimetavad omi argiasju.
Ent pilku Mingo Rajandile pöörates tunnetab juba hundilõhna küll. Niisiis, inimene ei tea, et hunt (või ehk hirmu kokkuvõttev kehastus – nõid) on temas endas juba oma libatööd tegemas. Viimasest annab märku trummisoologa alanud segadus – künkail kerkivad suitsupilved annavad märku, et müstilisus on juba kohal. Saksofon on ka hüüdvalt segaduses. Koorihäälega välja öeldult saamegi teada, et nõiad on saabunud. Aga kus, mis, millal? Pinge tõuseb, seda toonitab vioola rütmiline hüüe, aina tungivam, hirmutavam…
Kuigi saabub mingi rahustus, jätkub siiski “nõiad, nõiad …” kordus… Sellest hoolimata manab vioola pildi mingist utoopiast, kunagisest meelemürgist, armsama lembeluulest… Saksofon, kitarr ja taldrikud jätkavad loo rääkimist. Sellesse rahusse, jällegi, on miskit-keskit tulemas, või on see hoopis ettevalmistus inimhinge (ära)minekuks? Selline magus-hapu helikeel… Selgub tõesti, et hing läheb “täiskuu neljapäeva keskööl nelja tee risti ja vaatab, kas libainimest inimene saab… või hunt saab… või mis üldse saab…? Parool ja suunis antud, saab ka helikeel jälle võimsamaks ja rõõmsamaks. Ristilemineku lõpetuseks vaikne vioola-lõpp koos päeva koitmisega. Hing on sees ‒ nii inimesel, hundil kui ka laval olevatel muusikutel. Elurütm haarab kaasa ja on mõjuvalt ekstaatiline. Kõik hingab! Pulbitseb ja keeb! Elajannad koos Elajatega on tagasi. Küsimused vastatud. Nüüd jääb üle vaid üheskoos käsi plaksutada ja “aioo, aia aioo” hüüda! Kõik. Punkt.
Kuid jah, päris lõpuks on autoril (kes on kogu perfomance’i ajal ilusasti, ürgse naiseiluga rütmi hoidnud, ent samas ka iseend suhteliselt tahaplaanile hoidnud) pakkuda siiski veel midagi. Võib olla olekski võinud eelnevaga kõik lõppeda, sest kõik oli ju väljendatud. Aga võib-olla sooviti siin kuhugi ära tõusta, teise dimensiooni ‒ et sealgi mõnel ööl inimest hundina kohata. Sellise armsa ja lõbusa, ent siiski ka nostalgilise hundina, sest see ärasaatev lugu selline ju just ongi…
Minu jaoks sellega kontsert ehk lugulaul ka lõppes. Aga siiski, näe, ei lasta magusalt rahvast ära minna, sest “…nad kõik tulevad tagasi”, seega tuleb valvel olla!
Lõpetuseks. Au ja kuulsus kompositsiooni kokkupanijale ehk aamen ‒ kindlasti kõige paremini läbi mõeldud, komponeeritud ning mõttega esitatud esinemine ja esitlus sel festivalil! Kuigi jah, pärast esimest tundi, nagu öeldud, oleks saanud vabalt ka punkti panna ja enam mitte midagi öelda. Sest tundub, et pärast ühetunnist kirglikku jutustamist alustati jälle otsast, ja jälle otsast… Kuulamiseks, mõtisklusteks (mida ma ka ise kirjutamise kõrvalt nüüd rahuga teha sain) ülihää… aga kas siia, ettekavatsetud libahuntlikku ampluaasse see enam mahtuski…? Ent esitlus lähenes 12-le ‒ punktile või neljapäevasele keskööle ‒ kindlasti…
/Nojah, pärast lilli saadeti korda veel midagi „koledat“. Kes soovib, saab seda ise järel kuulata.
Mingo Rajandi „Werewolves“
27. aprill 18.00, Jaik
Koosseis:
Mingo Rajandi – kontrabass
Tobias Tammearu – saksofon, elektroonika
Erki Pärnoja – kitarrid, elektroonika
Andres Kaljuste – vioola
Ahto Abner – trummid
Foto: Raul Ollo
Vaata kontserdi fotogaleriid.