Nina Simone oli 8-lapselise vaese pere vanuselt kuues laps. Ta hakkas klaverit õppima 3-4-aastaselt ning tema muusikaline karjäär algas pianistina. Laulmine lisandus tema väljendusvahendite hulka hiljem, täiskasvanuna. Minu kujutluses ongi Nina Simone eelkõige naine klaveri taga, pianist, kelle laulmine oli retsitatiivne, lihtsalt üks rääkimise edasiarendatud viis ning moodus, kuidas lugusid jutustada. Nina oli kunstnik, kes ammutas oma jõu mustadelt ja valgetelt klahvidelt.
Tänavuse Jazzkaare oma kontserdiga lõpetanud Ledisi on aga naine, kelle jõud peitub eelkõige hääles. Seetõttu olid tema tõlgendused Nina Simone’i repertuaarist minu jaoks veidi ootamatud ja ma vajasin aega, harjumaks Ledisiga Nina Simone’i rollis. Harjumise muutis raskemaks see, et kava alguses kasutati mitme laulu esitamisel samu seadeid, mis olid olnud kasutusel Simone’i saateansamblis või peaaegu samasugust klaveripartiid kui see, mida Nina ise oli end saates mänginud. Saatepartii sarnasus muutis vokaalse esituse kontrasti veelgi suuremaks.
Seejärel muudeti järsult suunda ja toodi sisse Ledisi enda komponeeritud laul „Alright” täiesti teises stiilis. Sellele järgnev laul sobinuks stiililt pigem võimsate häältega popdiivade Whitney Houstoni ja Mariah Carey repertuaarikaanonisse. Korraks tehti küll tagasipööre Nina Simone’i suunas, esitades „Here comes the sun” tema repertuaarist, kuid minu tunnetuses oli side temaga kadunud. Jazzkaare lõppkontserdil nähtav ja kuuldav oli hoopis mingi teine lugu teiste tegelaste ja teistsuguse kontekstiga.
Sellest hetkest alates vaatasin ja kuulasin kontserti justkui algusest peale, valge lehena. Ledisist õhkus särtsakust ja kohati peaaegu lapselikku katsetamishimu. Seetõttu mõjusid Nina Simone’i repertuaarist laenatud nukramad laulud peaaegu kohatuna. Bluusilikust kibestumisest ja armukadedusest kantud „I put a spell on you” kõlas Ledisi esituses kuidagi hoopis teisiti, pigem turtsaka lapse jalgu trampiva tujutsemise või ehk upsaka ja haavunud teismelise ukse paugutamisena kui millegi märksa tõsisemana.
Kontserdi lõpul leidsin end mõtisklemas, et igalühel on nähtavasti oma Nina Simone, niisamuti nagu igalühel on oma nägemus Billie Holidayst või Edith Piafist. Suured kunstnikud on oma loomingus niivõrd mitmetahulised, et iga austaja võib sealt leida oma lemmiklaulu. Maailma kõrgeimate mäetippudeni viib samuti mitmeid eri marsruute ning need annavad samale mäetipule mitu erinevat lähenemis- ja vaatenurka.
Ledisi sings Nina
28. aprillil kell 20:30 Jaiki saalis
Koosseis:
Ledisi – vokaal
Brandon Waddles – klaver
Antone “Chooky” Caldwell – bass, kitarr
Greg Clark – trummid
Foto: Liis Reiman