Pühapäeval, 8. septembril kell 18 esineb Kumu auditooriumis noor ja üliandekas pianist Holger Marjamaa koos oma trioga. Viimastel aastatel USAs elanud Holger leidis oma kiire elutempo juures aega, et rääkida oma elust ja tegemistest ning anda veidi siseinfot, mida tema kontserdil kogeda saab.
Oled nüüd päris pikalt USAs olnud, kas käid vahepeal Eestis ka?
Jah, olen USAs elanud aastast 2015. Ja see pool aastat on olnud kõige pikem periood, kus ma järjest Eestis olen olnud. Olin pool aastat siin ja augusti alguses lendasin tagasi.
Kas sa plaanid sinna pikemaks ajaks jääda?
Kindlasti, vähemalt järgmised neli aastat näen ennast seal.
Räägime veidi ka eelseisvast kontserdist Sügisjazzil. Kuidas kirjeldaksid enda kontserti inimesele, kes pole sind varem kuulamas käinud?
Pakun kuulajatele palju emotsioone. Loodan, et saate nutta, saate naerda, saate lohutust. Igal inimesel on mingisugused hingehaavad. Soovin muusika kaudu nende hinge ravida. Kunsti eesmärk on minu meelest inimest paremaks muuta.
Mida uut pakud neile, kes on juba varem su kontsertidel käinud, kes on su loominguga juba varem tuttavad?
Ma ei oskagi sellele vastata. Pigem pakun neile taaskohtumist. Vennaga pole ma väga ammu lava jaganud, viimati mängisime koos Sõru Jazzil. Laval on mu parimad sõbrad: Jussi Lehtonen, Heikko Remmel, mu vend. Ma arvan, et tuleb väga energiarikas kontsert.
Mida sa ise muusikuna sellelt kontserdilt ootad?
Ma saan mängida seda muusikat ja neid lugusid, mida ma armastan. Ja loomulikult Eesti publik – ma väga armastan Eesti publikut, ma väga armastan Eestimaad. Mulle väga meeldib siin mängida, kodu on ikkagi kodu.
Kuidas Ameerikas veedetud aeg on sinu loomingut ja esitusi mõjutanud?
Ma olen leidnud endale mõttekaaslaseid. New Yorgis olemise põhjus on see, et seal on sarnased inimesed, kellel on sinuga sarnased väljavaated. New York on jazzmuusika kodu. Tänapäeval ei pea küll ilmtingimata New Yorki minema, et kogu see muusika kätte saada, sest on olemas internet ja piirid on avatud: igal riigil on väga häid maailmatasemel jazzmuusikuid, ka Eestis.
Olen kuulnud, et New Yorgi jazzklubisse astudes leiab kergesti sõpru, kõik musitseerivad koos.
Pigem suhtutakse seal sinusse väga kriitiliselt. Sa pead väga hästi mängima, aga see veel ei tähenda, et oled n-ö ringis sees. Sa pead olema hea inimene, sest seal on nii palju erinevaid isiksusi koos. See linn on natukene overwhelming. Sul peab olema väga kindel eesmärk ja lõpuks leiadki enda ümber inimesi. Ma olen õnneks need inimesed endale ümber leidnud. Ma armastan gospelmuusikat, ma armastan r’n’b-d, funki ja jazzi ning olen leidnud enda kõrvale inimesed, kellega tahan muusikat teha ja kellelt ma väga palju õpin. Tunnen, et ma pidevalt arenen ja õpin, ning loodan seda tunda ka siis, kui olen kuuskümmend või seitsekümmend. Tahan kogu aeg areneda ja õppida, ma pole kunagi endaga rahul.
Kuidas sa kirjeldaksid oma teekonda New Yorgis? Kas kõik on tulnud loomulikult?
Mingid asjad on loomulikult tulnud. Sinna kolides on muidugi soov, et need asjad juhtuksid kiiremini. Sa pead ise ka aktiivne olema – suhtlema, leidma inimesed, kellega sa tahaksid koos mängida. Iial pole võimalik teada, kuidas teiste inimestega klapid. See ongi selline kompimine, mis võtab aega ja energiat. Palju on üksindustunnet. Tunnen vahel siiamaani, et üksik on olla, kuigi mul on nii siin kui ka seal inimesed ümber.
Kunagi ei saa lõplikult öelda, et ma olen nüüd valmis ja kohale jõudnud. See on lõputu areng.
Mida soovitaksid ühele noorele jazzmuusikule, kes soovib tulla New Yorki ja seal läbi lüüa?
Ükskõik, mis eriala oled valinud, põhiline on armastada seda, mida sa teed. See peab su elu olema. Sa pead olema valmis selle nimel kõike tegema.
Õnneks on mu ümber olnud inimesi, kes on mind väga palju toetanud. Loomulikult on raske, aga ma olen juba väiksest peale teadnud, et ma tahan New Yorki minna. Teadsin, et ma kuulun sinna.
Kes on praeguse jazzimaailma tõusvad tähed, kellel sinu meelest peaks silma peal hoidma?
Saksofonist Chad Lefkowitz-Brown, Benny Benack III – nad on mõlemad mu head sõbrad ja Chad mängib ka Chris Botti bändis. Chadi ja Benny olen mõlemad ka Eestisse toonud, olen mõlemaga siin esinenud. Nad on meeletult head muusikud, olen kindel, et nad lähevad jazzmuusika ajalukku.
Noor laulja Veronica Swift, bepopi neiu. Kindlasti tuleks järele kuulata, kuidas ta laulab. Ta on üks kümnest miljonist. Lisaks ka noor pianist Emmet Cohen ning pianist ja bigbändi arranžeerija Steven Feifke.
Kas sa oled ka Eesti muusikutel silma peal hoidnud? Keda neist välja tooksid?
Heikko Remmel loomulikult, Aleksander Paal, mu vend Mairo Marjamaa. Noorematest ma väga palju ei tea. Karl Pennar, kitarrist, kes on suur jazzifänn ja sarnase drive’iga kui mina, Markus Eermann. Need on võib-olla need noored, kelle ma välja tooksin.
Kuidas sa kirjeldaksid seda jazzmuusikat, mis praegu maailmas populaarne on?
Väga mitmekülgne, väga palju erinevat muusikat on. Mind tõmbab jazzmuusika puhul sving ja periood 40ndatest 70ndateni. See muusika on nii energiarikas, mulle meeldib see sõnavara, mulle meeldivad need vahendid, mulle meeldib see kõla, see aktsent. Ma kaasan seda oma muusikasse, toon sisse gospeli harmooniat, r’n’b-d, proovin ühendada seda kõike iseendaga.
Aga traditsiooni peab õppima, eriti just Eestis. Ma näen, et õpilased peaksid sellega rohkem tegelema, et lihtsalt jazzmuusikast aru saada. Ükskõik, millega sa tegeled, sa pead teadma, kust see muusika tuleb. Ma tunnen, et seda teadmist on siin veidi vähe. Aga aina paremaks läheb ja selle üle on mul hea meel.
Milline on sinu meelest jazzmuusika tulevik?
Raske öelda, ei tea enda tulevikkugi (naerab). Kui vaadata seda, et siinsamas (kohvik Vabaduse) all on jazziklubi Philly Joe’s, siis aina rohkem tuuakse siia maailmatasemega jazzmuusikuid. See, mis tööd teevad Reigo Ahven ja Marti Tärn, on vaimustav. Nad on kullast inimesed, neid tuleb hoida ja seda klubi tuleb toetada. Eelmisel aastal käis siin Joel Frahm, Peter Bernstein avas hooaja – see, mis toimub, on mega.
Ma arvan, et see muusika, õpilased ja inimesed siin arenevad ning see areng on praegu palju kiirem kui kümme või kakskümmend aastat tagasi. Rohkem tuuakse koju kätte. Kuna meil on YouTube ja Spotify, siis see kättesaadavus on meeletult hea. Mida iganes sa kuulata tahad, sa saad seda teha.
Sa reisid oma töö tõttu palju. Kas see on sinu jaoks ka stressirohke? Kuidas sa lõõgastud?
Väsitav on, väga tihti magan öösel vaid neli tundi. Ma üritan väga palju vitamiine süüa, sest lendamist on palju. Trenni peaksin hakkama tegema, tunnen juba, et tervis ja vaim käsivad mul ennast kokku võtta. Hingamine on väga oluline – nina kaudu sügavalt hingamine. Eestis on väga hea õhk, ma naudin seda. Üldiselt pean stressist vabanemiseks proovima ennast rahustada. Niigi on palju pinget ja stressi, seega tuleb ise ennast rahustada ja mõelda, et kõik on OK.
Kas muusikaga tegelemine rahustab sind?
See on parim osa kogu tuuritamise juures. See kaks tundi laval ja soundcheck – see on lihtsalt kõige parem.
Kas sa pead vahel ka jazzmuusikast puhkama?
Ma vahel teen küll pausi. Varem ma seda ei teinud, aga viimasel ajal olen hakanud tegema. Lihtsalt lasen ennast kõigest vabaks ja ei kuula isegi muusikat. Saan sõpradega kokku, kuigi jah, USAs lähen nendega jällegi jazziklubisse. Aga siin Eestis vaatan pigem mingit sarja või filmi.
Kas sa vahel niisama ka reisida saad?
Pole kunagi nii reisinud. Aga muusika on mind viinud nendesse kohtadesse, kuhu ma tahaksin reisida. Hawaii on üks koht, kuhu ma tahaksin minna, aga meil vist tuleb ka järgmisel poolaastal seal kontsert. Jaapan oli väga pikalt riik, kuhu ma soovisin minna, ja veebruaris käisin seal Lee Ritenouriga ning järgmise aasta veebruaris lähme sinna Chris Bottiga. Väga paljud kohad on läbi käidud. Kuigi kohapeal pole mul sageli eriti aega ringi vaadata. Jaapanis tahaks mägedesse minna, ma olen sellest väga palju head kuulnud.
Niisama puhkama minna ma väga ei taha. Kui üldse puhkust võtta, siis pigem tahaksin siin Eestis puhata. Mulle tohutult meeldivad sellised kohad nagu Rakke, Rakvere, Aegviidu, Hiiumaa. Loodus on seal tohutult ilus.
Millest sa New Yorgis olles kõige rohkem puudust tunned?
Kodust, perest ja sõpradest. Eestist. Ma armastan Eestit väga. Nooremana ma eriti ei hinnanud seda ja arvasin, et ainult USAs on õige elada. Siis aga läksin sinna ja hakkasin aina rohkem igatsema Eestit, aru saama, kui hästi siin tegelikult kõik on. Olen täiesti Eesti fänn. Siin on rahulik, inimesed on rahulikumad ja loodusega lähedasemad. Siin on nii puhas õhk ja loodust on väga palju, isegi siin Tallinnas. Kõik neli aastaaega on siin väga ilusad.
Kas Eestis olemine sinu loomingut ka mõjutab?
Kindlasti. Ma mängin siin teistmoodi ka. Siin on turvatunne, mida New Yorgis nii palju ei ole.
Miks peaksid inimesed sinu kontserdile tulema?
Te ei pea tulema (naerab), aga mul oleks väga hea meel, kui te tulete. Ja ma loodan, et pakun teile midagi ainulaadset ja ilusat.
Holger Marjamaa Trio feat. Mairo Marjamaa (Eesti-Soome) Sügisjazzil pühapäeval, 8. septembril Kumu auditooriumis.