Igale õlletundjale seostub harf vääramatult Quinness marki õllega, ent kas jätsu-tundjad harfi automaatselt jätsuga seostavad, ei tea. Igal juhul pole see mitte kerge instrument sellise muusika jaoks.
Kitarrist Jaak Sooäär kohtas Lääne-Ukrainast pärit harfimängijat Alina Bzhezhinskat uduse Albioni pealinnas Londonis ja moodustas seepeale ühenduse London-Tallinn Cosmic Bridge ehk silla. Kas kohtumisest Londiniumi iidsel sillal ka midagi romantilist sündis, sellest ajalugu vaikib. Kui keegi tuleb Inglismaalt ja harfiga, siis võiks arvata, et tegemist on haldjaga vanast keldi mütoloogiast – haprad keeled ketraksid kui helilõime, mis ei kuulukski ju siia ilma.
Bzhezhinska näitas, et harfil on ka teine, jõulisem pool, mis pigem haakub meie enda mütoloogia ehk Vanemuise kandlega. Meenutuseks: Vanemuise Soome derrivaat ehk Väinämöinen suutis oma vastaseid kandle saatel sohu laulda. Kui seda saab teha kandle abil, võib vaid ette kujutada, mida kõike saab harfi abil korda saata. Bzhezhinska kedagi sohu ei mänginud, ent mängis märksa võimsamaid akorde kui oodata osanuks. Siinkirjutaja käis hiljem helistehniku käest uurimas, kuidas käib sellise akustilise pilli võimendamine laval, sest pealt näha sel instrumendil endal võimendit pole. Selgus, et selleks tuli harfi kõlakasti mikrofon paigaldada.
Kohe alguses võttis harfimängija ka suhtlemise saalisolijatega enese peale, kuigi eeldanuks, et ta jätnuks selle rolli kohaliku Sooääre peale. Naise soojas ja vahetus ekspressiivsuses oli siiski oma eelis. Ligi poole kavast moodustas legendaarse saksofonisti ja jätsu-uuendaja John Coltrane lese, harfmängija Alice Coltrane´i looming, kel oli samal päeval, 27. augustil sünniaastapäev – temagi lahkus 2007. aastal meie seast.
Sellest omakorda poole tundus moodustavat hoogsad flamenco ja latino rütmid. Karl-Juhan Laanesaar trummidel suutis ühe soolo jooksul tõelise kariibi-motiivi saalis elama panna. Sekka kõlas ka Sooääre looming, kus kohtusid tehnilise jätsu-kitarristi osavad riffid meistri kaunima, lüürilisema poolega. Oli ka üks pala blues-rocki.
Algselt pidi lisaks harfimängijale saabuma Jazzkaarele ka samast, improvisatsiooniorkestri The Third Orcestra Indiast pärit basskitarrist Shri Sriram, kuid selle plaani nurjasid viroloogia-bürokraatia nõuded. Srirami asendas meie oma Raul Vaigla. Sooäär läks sellega kindla peale välja. Vaiglal piisas sooloks vaid wah-pedaalist ja basskitarri kaela painutamisest, et ujutada terve saal üle just õige emotsiooniga. Ega kokkumängu harjutamiseks kuigivõrd aega jäänud, nagu muusikud tunnistasid, ent polnud vajagi. Improvisatsioonilise muusika spetsiifika ja vilumus võimaldavad seda. Nii suutis kvartett ühtviisi veenvalt esitada Sriram´i lugu mürgisest tulest kui ka jäljendada metsikute hobuste järjest tempokamaks muutuvat kappamist.
Üks vana brittide lauluke jutustab loo sellest, kuidas viiking Olaf Haraldsson rünnaku käigus 1014. aastal Londoni sild tõepoolest kokku kukkus ning tuleb taas kas rauast, hõbedast või kullast üles ehitada. Harf osutus neist hoopis vastupidavamaks materjaliks.
Koosseis:
Jaak Sooäär – kitarr
Alina Bzhezhinska – harf
Raul Vaigla – basskitarr
Karl-Juhan Laanesaar – trummid