Kuuldes, et China Moses tuleb ema Dee Dee Bridgewateriga samal aastal Jazzkaarele esinema, mõtlesin, et kõik juhtub põhjusega. Olgugi, et publik pidi Bridgewateri kontserdi edasilükkumisest tingitud kurbust tundma rohkem kui ühel korral, saime lõpuks hoopis erilisema kombinatsiooni – ilmselt on vähestel olnud õnne näha kahel järjestikusel päeval nii jazzikuningannat Dee Dee Bridgewaterit kui ka tema tütart, soulitari China Mosest.
Kahekordne Grammy-võitja Dee Dee Bridgewater rõhutas hiljutises intervjuus, et on võrdlemise vältimiseks teadlikult püüdnud tütre lauljakarjäärist eemale hoida ning andnud tütrele ruumi enda kuvand omal käel ehitada. Kuigi võrdlemisest ei saa kunagi lõpuni hoiduda, näitas China Moses, et on tema, tema ja ainult tema. Samas ei varja ta ka seda, et ema on olnud tema suurim muusikaline mõjutaja, kellelt ta palju õppinud on. Moses on ema eeskujust välja noppinud olulisima ja vorminud selle enda omaks ning just seda neljapäeval Vabal Laval näha saigi.
Olles Dee Dee Bridgewateri ning teatri- ja filmilavastaja Gilbert Mosese tütar, pole kahtlustki, et särav olek ja lavakarisma on Mosesel sünnipäraselt kaasa antud. Ta võttis publiku heas mõttes enda haardesse juba hetkest, kui lavale astus, ning lõi sideme, mis kasvas iga looga ja kestis kontserdi lõpuni. Olles sobivalt üks vähestest Jazzkaare püstijala kontsertidest, anti publikule võimalus end vabalt tunda ja muusikaga kaasa minna. Ja oli, millega kaasa minna – funk vaheldus r’n’b-ga, r’n’b arenes jazziks (või vastupidi) ja jazz kasvas mõnel hetkel üle millekski, mida võiks julgelt ka rokiks nimetada. Moses laotas oma elu meie ette, serveerides seda žanrite kompotina ning valas selle kõik õrnalt üle enda oskusliku vokaaliga.
Kui üldse hakata ema ja tütart võrdlema, saaks Mosese ja Bridgewateri ühe pea ainsa sarnasusena tuua välja asjaolu, et mõlemad on suurepärased loovestjad ja peavad seda oluliseks osaks enda ülesastumistest. Esitades nii enda vanemat repertuaari, aga ka lugusid, mida leiab peagi ilmuvalt albumilt, viis Moses publiku reisile läbi enda elu kõrgeimate mägede ja madalaimate orgude, rääkides kõigest ilustamata ja ausalt. Temast õhkus haavatavust ja pehmust, aga ka uhkust ja enesekindlust ning kõike seda andis ta edasi ülimalt siiralt. See kõik muutis kogemuse ka äärmiselt põnevaks, sest kiiresti sai selgeks, et selles kontserdis pole midagi etteaimatavat – lugu eksabikaasaga kohtumise õhtust ja sellest tulenev saalis valitsenud sensuaalsus võis peagi aga vahetuda millegi süngemaga, kui laulja jagas enda valu seoses lähedaste inimeste kaotamisega. Mäetipud vaheldusid orgudega – nagu elus, nõnda muusikas.
Jutustused elulistest lugudest, mis sulandusid nii loomulikult lauludesse, on ka justkui ilus metafoor, mida laulja enda puhul rõhutas – elu inspireerib muusikat ja muusika inspireerib elu, nad on omavahel nii tugevalt seotud. China Mosese mitmekülgsus, tasakaal haavatavuse ja absoluutse enesekindluse vahel julgustas ka saalis olevaid inimesi samasugune olema ning näha oli, et publik lasi Mosesel end vabadusse kanda. Jääb vaid üle Mosest selle eest tänada ja loota, et võimalikult paljud selle tasakaalu ja vabaduse saalist endaga pikaks ajaks kaasa võtsid.
China Moses
Neljapäev, 28. aprill kell 21.30, Vaba Lava
Koosseis:
China Moses – laul
Vincent Charrue – klahvpillid
Josiah Woodson – kitarr
Laurent Salzard – bass
Davy Honnet – löökpillid
Vaata kontserdi pildigaleriid.