15. detsembri õhtu oli paljude jazzisõprade jaoks erakordne, sest väljamüüdud Alexela kontserdisaalile esines tunnustatud jazzmuusik Gregory Porter. Porter ja tema suurepärastest muusikutest koosnev bänd köitsid täielikult publiku tähelepanu ning meelitasid saalitäie inimesi endaga kaasa laulma: „I can remember“. Ja me mäletame teda kindlasti, sest andekas ja soe artist leidis aega ka väikeseks intervjuuks. Gregory Porteriga vestles Kertu Kärk.
Veel kord suur tänu selle imelise ja emotsionaalse kogemuse eest! Mulle tundus, nagu oleksin teie muusika saatel hõljuma hakanud. See pole teil ei esimene ega ka teine kord Tallinna külastada. Mis tunne on tagasi olla?
Suurepärane tunne. Ma ei adunud, et möödunud on juba nii palju aastaid. Need Covidi aastad on aega imelikul moel kokku surunud. Mul on tõesti hea meel tagasi olla. Ma mäletan oma siinseid esitusi ja siin veedetud aega. Sooviksin, et mul oleks rohkem aega siin veeta ja avastada nii linna kui ka selle muuseumeid ja kõike muud. Aga ma tulen tagasi.
Milline oli teie lemmikosa tänasest kontserdist?
Olen alateadlikult üritanud erinevas vanuses inimesi kokku tuua. Ja täna õhtul oli meie ees palju noori, isegi täitsa lapsi, ning samal ajal ka vanemaid ja küpsemaid inimesi. See meeldis mulle väga. Mul on hea meel, et minu stiil, sõnumid ja hääl ei ole ei üksnes meestele või naistele, mustadele või valgetele, noortele või vanadele suunatud. Minu looming on midagi sellist, millega saavad samastuda kõik inimesed.
Ma pole mingi suur staar, nagu Justin Bieber või Britney Spears, aga minus on midagi. Ja mulle meeldib, et ma ei pea oma sõnumeid edastades ohverdama ühtegi inimgruppi. Mind kuulaks ilmselt nii poppmuusika huviline ja samal ajal säilitaksin ma ka jazzifännide huvi. Mul on hea meel, et olen selles mõttes mitmekülgne. Ja seda on minu arvates näha ka publikust.
Mis peitub nende laulude taga, mille olete kontserdi jaoks välja valinud? Milliseid emotsioone soovite edasi anda?
Ma laulan alati optimismist, mida armastuse suhtes tunnen. Endast kaugemale vaatamisest… Isegi enamus jõululaule, mida esitan, räägivad endast kaugemale vaatamisest: tuleb olla heldem, arvestada teiste inimestega, hoolida lastest ja inimestest, kes kannatavad. Ma mõtlen sellest palju.
Ja ma soovin edasi anda ka pöördumatu armastuse ideed. Isegi laul „Hey Laura“ on surematust armastusest. Laura jättis selle tüübi maha. Laura on jäädavalt läinud. Aga tema mõtleb endiselt: „Mind ei huvita see. Lihtsalt valeta mulle. Anna mulle kasvõi veidike. Anna mulle kasvõi leivapurukesi oma laualt.“ Seega räägib laul optimismist, armastusest.
Ütlesite ka ise, et teie muusika ei tunne vanust, see on otsekui ajatu. Kuid kas teie stiil on aastate jooksul ka arenenud?
Usun, et see, mida olen tahtnud öelda, on muutunud selgemaks. Mulle meeldib mõelda, et olen oma sõnumites järjekindel, ning just seetõttu laulan endiselt ka oma esimese albumi laule, sest usun, et minu lauludes on teatud järjepidevus. Kuid tegelikult on asi nii, et näiteks lillel on keeruline aru saada, kui ta on täielikult puhkenud, sest see juhtub nii aeglaselt. Sama on ka minu ja mu arenguga. Usun, et tunnen end nüüdseks mugavamalt, oskan end paremini väljendada ja tean, mida tahan teha.
Kas olete oma muusikas märganud ka teiste artistide mõju?
Absoluutselt. Olen õppinud omaks võtma bluusi geniaalsust ja kui ma räägin bluusist, siis ma pean selle all silmas ka gospelbluusi. Nat King Cole on alati minu vaimus ja hinges kohal. Ma mõtlen ka teiste suurepäraste lauljate peale, kes on armastuse sõnumit levitanud: Bill Withers, Luther Vandross, Donny Hathaway. Nad laulsid armastusest ja elust. Ma tunnen, et tahan kuuluda sama arhetüübi alla – jutustada lugusid elust ja armastusest.
Seega peate end jazzmuusikuks?
Jah, absoluutselt. Isegi kui esitan vahepeal stiile, mis on jazzi sugulased – souli, bluusi, gospelit – kasutan ma alati jazzi põhimõtteid: lauldes rütmiliste vabadustega ja meloodiajoonist vaid kaudselt järgides.
Naljakas on, et sain tuntuks 40-aastaselt, kui olin jazzistandardeid laulnud juba 20 aastat. Nüüd aga olen oma karjääri järgmises etapis, kus teen palju enda muusikat. Mulle meeldivad standardid, aga mulle meeldib laulda ka straigh-ahead jazzi.
Milline on teie arvates jazzi roll praeguses muusikamaailmas?
Ma arvan, et see väljendab inimeste hinge. Jazzis saab tegeleda nii laia teemadevalikuga ning rääkida nii paljudest erinevatest asjadest. Ilmselt rohkematega kui mõne teise muusikastiili puhul. Minu meelest ei tunne jazz ei häbi ega hirmu. Kui mõelda Billie Holiday, Nina Simone’i Duke Ellingtoni muusika peale…
Duke Ellingtoni kiidulaulud Jumalale, Nina Simone’i lugu „Mississippi Goddam“, Billie Holiday „Strange Fruit“. Need väljendavad väga sügavaid teemasid; artistid räägivad kõigest, mis päikese all leidub, isegi sõjast. Leon Thomasel on laul Vietnamist nimega „Damn Nam“. Jazzi lüürika ainestik on väga võimas ja sügav ka näiteks The Great American Songbookis, isegi 1940-ndatel aastatel.
Tony Bennetil oli laul „Georgia Rose“, mis rääkis musta naha ilust (hakkab laulma):
Georgia Rose, Georgia Rose
You’re the most precious rose, Dixie Rose
Though we don’t see quite right, cause you’re skin’s dark as night
I know you’ve a heart lily white
Jazzmuusika laulusõnades väljendatakse väga sügavamõttelisi ideesid, mida ükski teine žanr ei puuduta.
Teie hääl on tõeliselt eriline, seda on kirjeldatud ka kui kreemjat baritoni. Kuidas te seda hoiate? Kuidas te selle eest hoolt kannate?
Irooniline on, et ma olen püüdnud puhata, aga see tuur on olnud tõeliselt hullumeelne: kottide kaotsiminek, kottide otsimine, kontserdile jooksmine… Seega on olnud rasked ajad, kuid samas taastun ma päris hästi. Ja ma proovin enda häält mitte kuritarvitada. Püüan mitte kaua külma käes olla. Püüan rohkelt vett juua.
Kuid samas joon vahetult enne lavale minekut piima ja söön juustu. Ma armastan viskit, seega joon seda, kuid mitte kaheksa klaasi. Ma joon ühe klaasi viskit.
Minu hääl on minu muusikariist. Tivon hoolitseb oma saksofoni eest suure kirega. Seda ei tohi mitte keegi puutuda. Sellele ei tohi keegi pihta minna. Seega, äkki ma toimin oma häälega samamoodi. Jajah.. (naerab) Tegelikult pole see tõsi. Mulle meeldib aegajalt süüa teha nii, et kogu suits ja aur mulle näkku lendavad. Mul on olnud õnne, et taastun kergelt. Mulle meeldib karjuda, kõigest väest karjuda. Mulle meeldib võõraid suudelda. Ma tegelikult ei hoolitse oma hääle eest eriti hästi (naerab).
Kas see võib olla kuidagi pärilik? Kas teie lastel on ka suurepärane lauluhääl?
Ma tahaksin arvata, et neil on. Minu noorimal on tõeliselt kaunis lauluhääl. Ja ma loodan, et ta tulevik on muusikaga seotud. Mõlemad mu lapsed laulavad hästi, kuid ma ei kavatse neid survestada, sest muusiku elu on päris raske. Pead olema veendunud, et tahad just sellega tegeleda.
Inimeste arvates olen ma väga andekas. Aga ma olin 18-aastaselt parem ning kuigi ei saa öelda, et mind keegi ei kuulanud, oli minu jaoks väga keeruline saada kuskile kontserdisaali esinema. Seega, see on raske elu. Aga kui nad siiski valivad muusika, oleksin ma ülirõõmus.
Loodan, et nad leiavad enda jaoks täiusliku elukutse, sest kui tegeled asjaga, mis teeb sind õnnelikuks, ei pea sa päevagi oma elus töötama.
Jah, seda tsitaati leiab paljudest Instagrami postitustest ja plakatitelt. Ja see on absoluutselt tõsi. Ma tunnen, et mul on väga vedanud, sest olen leidnud oma kutsumuse.
Minu ema ütles mulle seda ja ma ei uskunud teda. Ta ütles: „Gregory, ära unusta, et muusika on parim asi sinu elus. Ma tean, et sa armastad seda. Jää selle juurde.“ Ta ütles seda enne oma surma ning mul polnud tollal piisavalt enesekindlust, et seda tunnistada. Kuid muusika teeb mind tõepoolest õnnelikuks ning on mind vaimselt pinna peal hoidnud. Mitte ainult rahaliselt, vaid ka vaimselt ja emotsionaalselt.
Millise sõnumi või tundega loodate, et teie fännid pärast tänast kontserti koju läksid?
Loodetavasti sooja tundega; optimismiga, et asjad lähevad paremuse poole. Kuid mõistlikul määral. Sest kui kuulata laulusõnu, siis ma ei laulu kunagi, et ära raskuste pärast muretse. Ma laulan, et raskused on olemas, kuid raskustega silmitsi seistes tulevad appi armastus ja optimism ning raskustega saab võidelda.
Seega olen igas optimistlikus laulus täielikult teadlik, et maailmas on olemas ka raskused. Minu kirjutatud jõululaulus „Everything’s Not Lost“ on laulusõnad „Help me to just pass this test of time, I wish that I was blind” – „Aita mul sellele ajaproovile vastu pidada, soovin et oleksin pime“. Sellise asja soovimiseks peab toimuma midagi väga valulist ja rasket – ma ei taha näha seda häda ja õnnetust, aga kõik pole siiski kadunud. Seega mõistlik on säilitada optimistlikku meelt, unustamata sealjuures raskusi. Mõistlik on tunda oma vastaseid.
GREGORY PORTER (USA)
15. detsember 2023, 19.00 Alexela kontserdimajas
Koosseis:
Gregory Porter – vokaal
Chip Crawford – klaver
Tivon Pennicott – saksofonid
Jahmal Nichols – kontrabass
Ondrej Pivec – Hammondi orel
Emanuel Harrold – trummid