Ühiskondlikult aktuaalsetele teemadele tähelepanu tõmbamine on juba omaette keeruline ülesanne. Veelgi keerulisem on nendest kõnelemine muusika kaudu ühiselt mõistetaval kujul. Ometi on selle väljakutse vastu võtnud ja võitnud Aasta Jazzmuusik 2025 laureaat Bianca Rantala. Selle aasta Jazzkaare jaoks valminud uudisteos “Gigil Marathon” kombineerib meisterlikult teemad meedia tarbimise ohtude ja äärmuslike emotsioonide kohta eklektilise ja humoorika etteastega, tehes selle kaudu oluline valupunkt hoomatavaks ning efektseks.
Jazziauhindade melu lõppedes alustab laval vägeva avapauguga UMO Helsinki Jazz Orchestra, mille saatel saabub lavale Bianca Rantala. Koos esitatakse lugu, mille Rantala pühendas neile, kes tahavad klassikalist bigbändi kava kuulda. Seejärel liitus nendega laval Valter Soosalu harpejji’l. Lisaks koos esitatud loole tegi Soosalu ka kummarduse Jaco Pastoriusele, esitades tema 1976. aasta lugu “Portrait of Tracy”. Nende lugude ja humoorikate kõnedega haarati publik endaga kaasa ning valmistati neid ette peagi algavaks etteasteks.
“Gigil Marathon” on inspireeritud Filipiinidelt pärit väljendist Gigil, mis tähistab liialt tugevate emotsioonide tundmisest tingitud soovi seda füüsiliselt väljendada mõne agressiivse tegevuse kaudu, näiteks millegi pigistamine. Selle väljendi kaudu hakkas Bianca Rantala mõte liikuma tugevate emotsioonide tundmise suunas ning jõudis sotsiaalmeedia kasutamise mõjudeni. Teose eesmärgiks sai tabada erinevaid äärmuslikke emotsioone, mida sotsiaalmeedia postitused inimeses tekitavad ning käsitleda üldiselt meedia mõju. “Gigil Marathon” arenes tekkinud ideest välja kuue liikumisega teoseks, kuhu kuuluvad osad käsitlevad eelmainitud tunnet gigil, TikTok’i kurbust, nostalgiat, klõpsusööta ning taskukohast propagandat. Iga liikumine keskendub erinevale nähtusele, mis ühendab ühiskondlikult aktuaalse teema meedia mõjudest emotsioonide ja muusikaga omal viisil. Teemade vaheldumise tõttu oli ka teos žanriliselt seinast seina ja täis energiat. Imetlusväärne saavutus on ka see, et tegu on maailma esimese teadaoleva teosega, mis ühendab bigbändi ja soolo harpejji.
Etteaste toetas tõsise teema seeditavamaks tegemist. Kõned, mida Rantala pidas lugude vahel kätkesid endas huumorit, mis publikule korda läks ning mitmetahulised ja nüansirikkad teemad publikule natukene lähemale tõid. Abiks olid ka Valter Soosalu lühikesed remargid, mis kavalalt nalju vahele suskasid. Samuti olid energiat täis esitatavad palad, kus ootamatute käikude, kiirete riffide ja kavalalt lahendatud vokaalide kaudu publikut üles köeti. Asjaolu, et ühe etteaste jooksul oli võimalik kuulda funk’i, jazzi, metalit ja palju muud, tegi kuulamise ainult põnevamaks. Vokaale sisaldavates osades lauldi näiteks tiktok’ist pärinevaid motiveerivaid lauseid; äraarvamismängu, kus oli tarvis tuvastada, kas lõigu puhul on tegemist tehisintellektiga või mitte; ning screamo muusikast inspireeritud karjeid. Lihtsaks muusikud enda elu ei teinud. Bianca Rantala kandis etteaste ajal nii dirigendi, laulja kui ka õhtujuhi rolli ning on samuti kõikide nende lugude helilooja.
Selle kõige keerulise kokkusobitamine kandis aga vilja. Kontserdi ajal oli tunda publikus õhinat ja kaasamõtlemist ning “Gigil Marathoni” lõppedes seisis terve publik aplodeerides püsti. Oli tõeline rõõm Eesti jazzmuusika ja jazzipubliku üle!
Eesti Jazziauhinnad 2026 / Bianca Rantala, Valter Soosalu & UMO Helsinki Jazz Orchestra „Gigil Marathon” (Eesti–Soome)
Neljapäev, 30. aprill, 18.00, Von Krahl
Koosseis:
Bianca Rantala – dirigent, helilooja, vokaal
Valter Soosalu – harpejji, vokaal
UMO Helsinki Jazz Orchestra
Vaata ka kontserdi galeriid
Foto: Eve Saar